Juhtkiri: me peame rääkima vesinikust

  • Vesinikuenergeetika hakkab vedama tehnoloogilist arengut
  • Vesinikutehnoloogiale üleminekut takistab taristu puudus
  • Eesti peab muutuma rohetehnoloogia tarbijast selle eksportijaks
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Iga kuuga saab selgemaks, et rohepööre tuleb – tuleb kiiremini, kui veel aasta tagasi võis arvata. Osalt on selle taga hoiakute muutus ühiskonnas ja osalt koroonakriisist taastumiseks mõeldud tohutute rahavoogude investeerimine rohemajanduse arengusse. 

Aga pöörde teeb võimalikuks siiski eelkõige tehnoloogiline areng, mis on muutnud utoopilised või liiga kallid lahendused kasutatavaks. Vesinikuenergeetika on üks neist.

Euroopa Komisjon on seadnud vesinikuenergeetika arendamise energiasüsteemi saastevabaks muutmise üheks prioriteetseks suunaks. Eesmärk on lähema viie aasta jooksul vesiniku tootmiseks käiku anda kokku vähemalt kuue gigavati tootmisvõimsusega elektrolüüsereid. Võrdluseks olgu öeldud, et Ida-Virumaa soojuselektrijaamade koguvõimsus on veidi alla kahe gigavati. Aastaks 2030 peab vesiniku tootmisvõimsus kasvama 40 gigavatini, mis võimaldaks toota kuni 10 miljonit tonni vesinikku looduslikult puhta elektrolüüsi teel.

Tänases lehes annab vesinikuenergeetika arengust ja võimalusest ülevaate Tartu Ülikooli keemilise füüsika professor akadeemik Enn Lust. Tema hinnangul on eesmärk täiesti saavutatav, kui uus koroonalaine või muud ootamatud tegurid arengut ei pidurda. Kõige perspektiivikamaks peab ta vesiniku kasutamist transpordis.

Kuigi vesinikuelementidel sõiduautod on turul juba seitse aastat, ei suuda nad veel kaua võistelda elektriautoga. Põhiline takistus on vesinikujaamade taristu puudus, samas kui akulaadijad saab paigaldada kõikjale, kuhu ulatub elektrivõrk. Teisiti on olukord rongide, busside, rekade, ekskavaatorite ja muude raskemasinatega. Praeguse tehnoloogia juures vajaks need sellise kaaluga akusid, mille kõrval koorma jaoks palju ruumi ei jääks.

Energiasisalduse poolest on vesiniku- ja diislikütus võrreldava mahukaaluga ning nende tankimine palju kiirem akude laadimisest.

JUHTMÕTE

Rohetehnoloogiates toimub praegu väga kiire areng. Võtmeküsimus on selles, kuidas saaks Eesti muuta rohetehnoloogia tarbijast selle loojaks ja välismaale eksportijaks.

6

See on muutnud vesinikuelemendid raskeveokite klassis perspektiivikaks ja kõik suuremad fossiilkütuste müüjad nagu Shell, BP jt juba arendavad vesinikutanklate võrku. Samuti pakuvad vesinikukütusel rongid arvestatavat alternatiivi elektriraudteele – Ühendkuningriigis on esimene selline katsetamiseks juba rööbastele jõudnud.

Kõik see tähendab, et vesinikuenergeetika tuleb meie igapäevaellu juba üsna varsti ja sellega tuleb arvestada. Et muutus puudutab transpordisektorit, tuleks kindlasti teha uus tasuvusarvutus Rail Balticule. Meenutagem, et viimases EY tasuvusuuringus saavutati projekti kasumlikkus suuresti tänu eelmise sajandi veoautode saastenorme aluseks võttes. Kuigi kümne aasta pärast võibolla ei ole vesinikurekasid Eesti teedel veel palju, tuleb ka raudtee tasuvuse arvutamisel lähtuda olukorrast kaugemas tulevikus. Tegu pole ju ajutise rajatisega.

Kuid see on vaid üksikküsimus. Rohetehnoloogias toimub praegu väga kiire areng. Võtmeküsimus on, kuidas saaks Eesti muuta rohetehnoloogia tarbijast selle loojaks ja eksportijaks. Eesti teaduses on innovaatiliste lahenduste väljatöötamiseks potentsiaali, vaja on investeeringuid. See on valdkond, kuhu valitsus peaks jõuliselt suunama ELi rohepöörde raha, ja mitte kümmekond miljonit, vaid mitu korda enam.

24.07.2020 27.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto