Arvustus: tippfestivaliga postcorona’t trotsides

Paavo Järvi ja Theodor Sink FOTO: Taavi Kull FOTO: Taavi Kull

Äsjalõppenud Pärnu 10. muusikafestival polnud erakordne mitte ainult oma maailmatasemel esituskvaliteedilt – Paavo Järvilt koos tema juhitud Eesti Festivaliorkestriga ei saakski teistsugust tulemust oodata –, vaid õigemini kultuuripoliitiliselt. Taas tõstis festivali ideoloog ja imagoloog Paavo Järvi rahvusvahelisele klassikalise muusika kaardile nii Pärnu linna kui ka Eesti tervikuna, taas kirjutasid välisväljaanded Eestist kui olulisest tegijast rahvusvahelisel muusikamaastikul. Kuid veelgi enam võimendas festivali selle toimumisajastu: postcorona aeg.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Muu Euroopaga võrreldes näib Eesti nagu mingi terviseoaasina, kus koroonapaanika oleks justkui ammune ajalugu ja soliidse, nädalapäevad kestva festivali toimumist ei sega miski; uue aja reeglitele viitasid vaid tühjaks jäetud istmed saalis, saalist lahkumise «koreograafia» ja desovahendid sissepääsude juures.

Saalis oli hoomatav, millise naudingu ja kirega orkestrandid pärast kolme-nelja kuud isolatsioonis olemist musitseerisid – elavat esitust vahetu publiku, mitte ekraani ees, ei asenda loojale ju miski. Ega kuulajale. Koroonajärgne aeg tegi siiski omad organisatsioonilised korrektuurid ja kavad kohendati võimalikule orkestrikoosseisule, mis sobis nii Kõrvitsa, Beethoveni kui ka Sumera mängimiseks.

25.07.2020 28.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto