Sisukord
Arvamus
Postimees
28.07.2020

Juhtkiri ⟩ Karuteene turvalisusele

2 min lugemist
  • Siseministeerium soovib ligipääsu internetivestlustele
  • Hetkel on seaduses lubatud vaid mobiilside jälgimine
  • Nn tagaukse loomisest oleks rohkem kahju kui kasu
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Nõukogude ajal oli hulk anekdoote sellest, kuidas KGB kuulas telefone pealt või paigutas hotellitubadesse lutikaid. Tänapäeval on mitmesuguseid tehnilisi lahendusi, mis võimaldavad elektroonilisi vestlusi krüpteerida kuni määrani, et isegi kõneteenust pakkuval ettevõttel ei ole dešifreerimiseks võtit. Soov ja vajadus pealt kuulata pole aga kuhugi kadunud.

Sõnumisaladuse kaitse on sätestatud Eesti põhiseaduse paragrahvis 43. Ajalooliselt sündis sõnumisaladuse kaitse vajadusest tagada postiteenistuse usaldusväärsus. Selle põhimõtte tagamine on tähtis ka tänapäeva elektrooniliste sideteenuste pakkujatele, kelle maine kannataks suuresti, kui tuleks ilmsiks, et süsteemis on tagauks, mis võimaldab ligipääsu rakenduses toimuvale vestlusele.

Sõnumisaladus ei ole siiski absoluutne: põhiseaduse paragrahvis 43 on ka klausel, et erandeid võib teha kohtu loal kriminaalmenetluses või kuriteo tõkestamiseks. Seni on erandeid tehtud põhiliselt seoses mobiilikõnede ja SMSidega. Tänase Postimehe majandusküljel on artikkel sellest, et siseministeerium soovib ligipääsu saada inimeste vestlustele ka interneti­põhistes suhtlusrakendustes nagu Skype või Whatsapp.

Plaan on ajendatud muudatusest Euroopa elektroonilise side seadustikus, mis näeb ette, et liikmesriigid hakkaksid internetipõhiseid suhtlusrakendusi käsitlema olemuselt samaväärsena mobiilsidega. Sellest lähtuvalt tundub loomulik, et kui teatud tingimustel tohib pealt kuulata telefone, siis miks ei võiks samadel tingimustel saada pealt- või järelkuulamiseks juurdepääsu kõigile tehnilistele lahendustele, millega inimesed suhtlevad.

JUHTMÕTE

Tagaukse olemasolu krüpteeritud suhtlusrakendustes ei teeks ühiskonda mitte turvalisemaks, vaid suure tõenäosusega hoopis haavatavamaks.

Ministeeriumi algatus tagada uurimisorganitele nende «põhiseaduslik» õigus kohtu loal sõnumisaladust rikkuda võib ju olla mõeldud kõige paremate kavatsustega, samas tundub idee elluviimine niihästi ebarealistlik kui ka riskantne.

Esiteks ei taha teenusepakkujad taganeda sõnumisaladuse aatest. Suured rahvusvahelised tehnoloogiaettevõtted on seni valitsuste sellistele nõudmistele kohtuskäimisteni vastu seisnud.

Vaevalt et ka Eestil õnnestub läbimurre teha. Kui keegi siin edu saavutab, siis üksnes autoritaarsed valitsused tõrksaid ettevõtteid blokeerides ja omaenda rakendusi luues.

Teiseks ei teeks tagaukse olemasolu krüpteeritud suhtlusrakendustes ühiskonda mitte turvalisemaks, vaid suure tõenäosusega hoopis haavatavamaks. Kõigepealt muutuvad rakenduste tagauksed sihtmärkideks häkkeritele ja see kahju võib olla sama suur kui kasu, mis võiks tulla seaduslikust pealtkuulamisest. Kuid unustada ei maksa ka võimalikku seaduse kuritarvitamist.

Põhjusi umbusaldada riigivõimuorganeid võib olla ka täiesti korralikel kodanikel, sest iial ei tea, millal võim ei otsusta, et parem oleks, kui ühiskonnas ei oleks nii palju rahulolematust või et see vähemalt nii selgelt välja ei paistaks. Sedavõrd kuidas maailm hakkab tasapisi nihkuma autoritaarsuse poole, pole umbusk võimu suhtes üldse mitte põhjendamatu.

Loomulikult soovime elada turvalises keskkonnas, kus kuritegevus oleks madal ja tõsised seadusrikkumised ei jääks lahendamata. Samas ei ole vaja selle ettekäändega seadustada üha enam tehnilisi võimalusi kodanike jälitamiseks. Ühel heal hetkel võib see karmilt kätte maksta.

Seotud lood
27.07.2020 29.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto