Koroonakriisi ajal oli põnev jälgida foorumeid, mis kihasid maamajade ostu-müügikuulutustest ja sotsiaalmeedia postitustest, kus arutati talumajade remondi üle. Nii mõnelegi vanale ja tühjale hoonele anti uus elulootus ja paljud pered leidsid endale teise kodu, kas siis hooajaliseks või aastaringseks elamiseks.
Vana maja ostmine ei tähenda ainult füüsilise kehandi soetamist. See on midagi palju enamat. Inimestel on tihtipeale piirkondade osas eelistusi – kas siis lapsepõlvemälestused, tuttav kant, sugulussidemed või mingi salapärane tõmme ja äratundmine, mida on raske sõnadesse panna. Harva on midagi juhuslikku. Talumaja omanikustaatusega omandatakse koht kohalikus kogukonnas ja kohas, mida on läbi aastasadade mõjutanud piirkonna looduslikud ja klimaatilised tingimused ning kultuurilised erisused. Eesti võib olla väike, kuid piirkondlikud eripärad maa-arhitektuuris on meil märkimisväärsed. Alustades sellest, et räägime Põhja- ja Lõuna-Eesti rehemajadest, erinevatest katusekattematerjalidest, laudisevärvist jpm. Kõigil nendel erinevustel on loogiline ja praktiline põhjus, mida tänapäeval kiputakse unustama.
Nagu vanasõna ütleb, tark ei torma. See kehtib ka vana hoone korrastamise kohta. Piirkondlike ehitustavadega arvestamisel ja materjalide kasutamisel on palju eeliseid, mille peale esialgu ei tuldagi. Alustuseks tasub esile tõsta põhimõtet, et vana hoone korrastamisel tuleb kasutada materjale, mis vana materjaliga kokku sobivad.
Tänapäevased materjalid on ideaalsed uusehitiste jaoks, vanade konstruktsioonide ja uute materjalide kokkusobitamine võib aga kaasa tuua hilisemaid probleeme.
Teiseks, traditsiooniliste lahenduste järgimine aitab elus hoida piirkondlikke ehitustraditsioone ja paikkondlikku eripära, mis on kiirelt muutuvas ja ühtlustuvas maailmas aina kõrgemas hinnas.
Kolmandaks – kohalike materjalide ja meistrite eelistamine annab tööd kogukonnale, toetab kohalikku ettevõtlust ja hoiab elus vanu töövõtteid.
Neljandana tuleb rõhutada keskkonnahoidu, sest naturaalsete ja kohalike materjalide kasutus ja uue ehitamise asemel vana korrastamine on vastukaal uute materjalide tootmisega seotud reostusele, lammutusjäätmete ja transpordiga kaasnevatele kuludele.
Enne kui midagi kapitaalselt ette võtta, tuleks vana maja puhul tutvuda piirkondlike eripärade ja traditsioonidega. Ka maapiirkondades asuvad kohalikud omavalitsused peavad rohkem tähelepanu pöörama ehituspärandile, sest see kujundab koos looduspärandiga piirkondlikku identiteedi. Tasub mõelda, kuhu ja kuidas koondada info kohalike ehitustavade ja traditsioonide kohta, kuidas tuua esile positiivseid ja häid näiteid korrastatud hoonetest, tutvustada renoveerimisvõtteid ning viia kokku kohalikke meistreid ja materjalitootjaid. Soovitatav on teha koostööd Eesti Vabaõhumuuseumi Maaarhitektuurikeskuse nõustajate võrgustikuga või töötada välja kohapealne nõustamisteenus.
Piirkonna taluarhitektuuri tutvustavad materjalid võiksid olla inspiratsiooniks uusehitiste projekteerimisel, võttes kasutusele teatud iseloomulikke elemente või materjale. Keskkonnasäästliku ja piirkondliku materjali taaskasutust propageerivad ehitusmaterjalide taaskasutuspunktid ning kogukondlikud ostu-müügikuulutuste rubriigid.
Ka külaseltsid ja kogukonnaorganisatsioonid saavad piirkondlikke ehitustraditsioone hoida ja tutvustada, alustades kaardistamisest, tutvustavate materjalide ja külakaartide koostamisest, koolituste ja õpitubade korraldamisest ning lõpetades ühiste renoveerimisprojektide, üheskoos õppimise ja talgutega.
Häid näiteid kogukondlikest algatustest leiab üle Eesti, näiteks Muhumaal vanas pastoraadihoones tegutsev ja koolitusi korraldav Muhu Pärandikool, Hiiumaal tegutseva külaseltsi MUHV eestvedamisel on renoveeritud tuulikut ja seltsimaja. Kohaliku pärandi hoidmisel ja väärtustamisel saavad palju ära teha nii kogukonnaliikmed kui ka omavalitsuse ametnikud. Parimate lahenduste taga on erinevate osapoolte kaasamine ja koostöö, mis vahel on eestlastele paras proovikivi.
Kui nüüd arutelu alguse juurde tagasi pöörduda, siis koroonakriis näitas, kui tähtsaks muutusid linlastele maakodud ja maal elavad sugulased. Maakodu või maamaja omamine tähendab osaks olemist piirkonna kultuurist, väärtustagem selle eripära ja traditsioonilisust.
Kohaliku eelistamine kehtib ka ehitamisel ja renoveerimisel, kuigi see võib mõnikord osutuda keerulisemaks kui linnast materjali tellimine ja kataloogikauba ostmine. Samas on see võimalus, mis toetab kohalikku ettevõtlust ning väärtustades kohalikke traditsioone, aitab sulanduda ja tugevdada kogukonda.