Peeru- ja peldikuhuumori renessanss

Sanna Manderi illustratsioon Malin Klingenberi raamatust «Peeru elu». FOTO: Repro

Peeruhuumor annab tavaliselt tunnistust seda viljeleva isiku sotsiaalsest ebaküpsusest. Osutab puudulikule lastetoale. Seda ootamatum ja intrigeerivam on kohata peeruhuumorit lastekirjanduses – kunstilises meediumis, mis peaks ühe vanamoodsa ideaali järgi näitama õrnas kasvueas inimesele positiivset eeskuju, juhatama kogu edasiseks eluks kätte «õige» mõtte-, tunde- ja käitumislaadi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Soomerootsi kirjanik Malin Klingenbergi (sündinud 1979) vemmalvärsilistest lühiluuletustest koosnev «Peeru elu», mille rootsikeelne originaal ilmus Sanna Manderi illustratsioonidega rikastatult mullu, jõudis eesti keelde tänavu kevadsuvel – ajal, mil õhk oli niigi peldikunaljadest paks.

Mäletatavasti ei kujunenud koroonakarantiini esimesed nädalad maailmas mitte niivõrd vandenõuteooriate ja kollektiivse hüsteeria, vaid hoopis peldikuhuumori kuld­ajaks. Tualettpaberist, millest muidu – vähemalt seni, kuni seda jätkub – keegi eriti ei mõtle ega räägi, sai neil päevil nii karantiini kui otsapidi ka kogu praegusaja inimtsivilisatsiooni sümbol. Paberi lõppemine lettidelt, mida pessimistlikumad pidasid pöördumatuks, mõjus kui roojane finaal osalusteatri tõsielutragöödias «Õhtumaa allakäik».

Selleteemalised meemid ei naernud enamasti välja mitte niivõrd inimlikku kitsarinnalisust ja rumalust, kuivõrd eelkõige «liigset» kultuursust. Poodides toimuv, mida meemid mõistagi mõõdutundetu mängulustiga võimendasid, osutas, et moodne inimene ei soovi surra pühkimata tagumikuga.

30.07.2020 01.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto