K, 30.11.2022

Milleks šamaanile wifi või transistorraadio?

Jaan Tootsen
, kultuuriajakirjanik
Milleks šamaanile wifi või transistorraadio?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Päevakaja. Kui te oma närviotsad mükoriisaks muudaksite, siis kardaksite vähem surma.»
«Päevakaja. Kui te oma närviotsad mükoriisaks muudaksite, siis kardaksite vähem surma.» Foto: Peeter Laurits

Mälupilt kahekümne aasta eest: «Poisid, mis te suvel teete, tulge meile Kütiorgu külla, hakkame koos lambakoplile aeda tegema,» ütles Peeter Laurits ühel ilusal kevadel. Lambaaia ehitusest on mälusopis vaid tilluke seik, kui koos sõpradega rammisime paar aiaposti maa sisse. Seejärel sõime tühjaks Peetri ja Leelo külmkapi. Aga meelde on jäänud kõik need lõkke ääres kõneldud jutud, mis tekitasid suure eluvaimustuse. Seda vaimukütust on Laurits aja jooksul muudkui juurde andnud.

Selleks, et selgemini näha, peab teinekord eemalt vaatama. Mulle tundub, et pärast viljakaid Kütiorus elamise aastaid ja tagasi linna kolimist on Peeter Lauritsa kontakt loodusega üha süvenenud. See on nagu Fred Jüssi ja metsa armulugu – natuke eraldumist paneb kire lõõmama. Parimad loodusfilosoofid on ikka põlised linnamehed. Ei hakka metsavana sügaval põlislaanes looduse ja kõiksuse teemal arutlema – oled niigi selle pärisosa.

Selleks, et olla vaatleja, on vaja tunda ka teisi taustsüsteeme. Nii saabki New Yorgi pilvelõhkujate vahel luusinud linnamees ühel hetkel ilmutuse, et Pariisi metrooskeem ja üraskite muster on ühe ja sama teadvuse kootud. Kindlasti on eelhäälestuseks vajalik lapsepõlv sugulaste juures maal: toonekurega rääkimise kogemus ja seda, et oleksid õrnas eas kukkunud maasikapõõsasse.

Seekordse näituse koht on suurepäraselt valitud. Evald Okase muuseumi pööningukorruse puitsõrestiku all võib tunda ennast nagu metsas. Siin on võimalik näha kahte eri väljapanekut: Lauritsa 2011. aastal valminud «Mattise martüüriumi», fotograafilist koomiksit 16. sajandi Tallinnast. Maailm ei ole muutunud – kui inimolemus skalpelliga lahti koorida, siis samad vigurid on saatnud meid sajandeid.

Erinevad võimumängud, eri hoovustes ja lainetes. Kord on peal aadlikud, siis jälle pudukaupmehed. Ilmselt lähisajandid ei paku siin suurt alternatiivi – võimumängud jäävad. Või siiski? Kas kunagi suudab inimene lahti hüpata oma minast ja kasvada suuremaks egode võitlusest? Lootust on, kunstnik näitab väljapaneku teises pooles, et muutus võib tulla inimese meelevõimete avardumisega.

Märksõnad
Tagasi üles