Riik on andnud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hallata üle tuhande muinsuskaitseobjekti, mida too aga «rahapuudusel» ei hoolda ega renoveeri. Samas võtab riik RMKst tänavu välja 66 miljonit eurot dividendi.
Seadused kohustavad RMKd oma hallatavaid kultuurimälestisi hooldama ja renoveerima. RMK seda ei tee, tuues ettekäändeks, et vastavat kohustust pole kirjas asutuse põhimääruses ja selleks puuduvat raha. Mälestised lagunevad ja kasvavad võssa. RMK haldab erinevaid muinsuskaitseobjekte, sõjarajatistest mõisate ja vabadussõja ausammasteni välja.
RMK hoolitseb kultuurimälestiste eest, kui ise tahab. Näiteks on RMK üles löönud Sagadi mõisa, milles asub RMK peakontor. Muinsuskaitseliste eritingimuste väljatöötamise toetust on RMK küsinud sarnaselt teiste omanikega muinsuskaitseametilt. Lisaks toetas amet mõisas asuva peegli restaureerimist.
Reeglina küsitakse toetust või lastakse kultuurimälestisel laguneda seetõttu, et pole raha selle kordategemiseks. RMKl aga rahapuudust ei paista - riik võtab hiigeldividende igal aastal. Muinsuskaitseametil on toetuste jagamiseks tänavu vaid 1,6 miljonit eurot, soovijaid on mitmekordse summa eest.
Muinsuskaitseamet on RMKd seni kohelnud siidikinnastes: kirjades on «kohustame» asemel enamasti «palume» jne. Viimase kolme aastaga on aga riigiametite vägikaikavedu läinud higiseks. RMK teatas, et võib muinsuskaitsetöid teha juhul, kui muinsuskaitseamet need kinni maksab. Samuti selgus, et RMK seisukohal on asutust valitseva keskkonnaministeeriumi heakskiit.
Kevadel katkes muinsuskaitseameti kannatus. Amet tegi RMKle esimese ettekirjutuse. See käis Hiiumaal Tahkunas asuvate 52 militaarajaloo objekti kohta. Miks just Hiiumaal tuliseks läks – kohalik militaarajaloo selts hakkas nõudma seaduse täitmist.
«Tuleb raiuda võsa ja puhastada vaated, et mälestised oleksid külastatavad,» põhjendas Hiiumaa militaarajaloo seltsi vedaja Ain Tähiste. «Peab paigaldama piirded, sest on oht kukkuda sügavatesse aukudesse, kust inimene omal jõul välja ei saa!»
Militaarajaloo selts korraldab huvilistele retki vaatamaks, milline on Teise Maailmasõja kindlustuse komandokeskus vaatlustorniga, patarei tulejuhtimistorn jne.
«Kaitsekohustuse teatised RMKle kui mälestiste valdajale on koostatud 13 (kolmteist!) aastat tagasi, alles nüüd jõuti ettekirjutuseni!» põrutas Tähiste. «RMK rikub seadust! Mis jutt see on, et raha pole, kui makstakse riigile 66 miljonit eurot dividende!»
Muinsuskaitseamet palus RMKlt esitada tegevuskava Tahkuna militaarmälestiste korrastamiseks juba enam kui aasta tagasi.
RMK kordas seepeale, et täidab vaid põhimääruses kirjas olevaid kohustusi. Muinsuskaitseamet vastas, et RMK kohaldab materiaalõigust vääralt. Sellele ja järgnevatele kirjadele RMK ei vastanud.
Tänavu aprillis sai RMK muinsuskaitse- ja korrakaitseseadusele ning ehitusseadustikule põhineva ettekirjutuse, kus seisab ka viide põhiseadusele: «Avaliku võimu organ ei saa seadust ignoreerida ja keelduda talle seadusega pandud kohustuse täitmisest.»
Muinsuskaitseamet leiab, et ka keskkonnaministeeriumi käitumine on tõlgendatav tegevusetusena ja seadusest tuleneva kohustuse täitmisest keeldumisena. Mis «võib tekitada ühiskonnas teatud määral arusaamatust, ebakindlust ja usaldamatust.»
Kui Postimees tundis teema vastu huvi, vastas RMK muinsuskaitseametile, et ettekirjutuse täitmise tähtajaks (31. juuli) likvideerib või tähistab vaid ohtlikud augud. RMK pani neile võred ette (pildil), see on väike osa mitmeleheküljelises ettekirjutuses etteloetust.
Ettekirjutuse täitmatajätmise eest saab juriidiliselt isikult nõuda sunniraha kuni 32 000 eurot. Aga mitte RMKlt – see on riigiasutuse ehk keskkonnaministeeriumi koosseisus, mitte iseseisev ettevõte. «Riik ei saa iseenda suhtes kasutada haldussunnivahendeid,» selgitas muinsuskaitseamet.
Muinsuskaitseamet saab saata ettekirjutuse õigusrikkumise kõrvaldamise kohustuse täitmise otsustamiseks keskkonna- ja kultuuriministeeriumile, mittelahendamisel Vabariigi Valitsusele.
«Säilitamiskohustus laieneb kõikidele mälestise omanikele ja valdajatele sõltumata nende põhikirjast või omandivormist,» jäi muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie seisukohale, et RMKle ja keskkonnaministeeriumile kehtivad Eesti vabariigi seadused nagu kõigile teistelegi. «Seda oleme selgitanud ka keskkonnaministeeriumile ning algatanud lahenduste otsimise koostöös nendega.»
Lahenduste otsimist kinnitasid ka kultuuriminister Tõnis Lukas (Isamaa) ja keskonnaministeeriumi asekantsler Margit Martinson. Kokku on lepitud siiski vaid ühes: muinsuskaitseamet teeb RMK hallatavate või reformimata riigimaal asuvate (neid maid haldab keskkonnaministeeriumile alluv maa-amet) kultuurimälestiste kohta ülevaate ja ettepanekud nende säilimise tagamiseks.
Keskkonnaministeerium nõuab aga kultuuriministeeriumilt lisaks kõigi riigimaal asuvate muinsuskaitseobjektide järjestamist üleriigilisse pingeritta ning iga objekti puhul eraldi väljaarvutamist, millised on konkreetsed tegevused, ajakava ja maksumus.
«Ministeeriumide ja muinsuskaitseameti koostöös tuleb teha nende objektide korrastamise terviklik plaan, mille realiseerimiseks tuleb saavutada poliitiline toetus ja vajalik rahastus,» selgitas Margit Martinson.
Tema sõnul leiab keskkonnaminister Rene Kokk (EKRE), et pärast plaani valmimist peaksid kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet hakkama taotlema igal aastal kiiret korrastamist vajavate objektide tarbeks raha riigieelarve koostamise ajal.
Hiidplaani tegemiseks pole Tõnis Lukase sõnul kultuuriministeeriumi eelarves raha – niigi on muinsuskaitse krooniliselt alarahastatud. Lisaks on Siim Raie sõnul võimatu kõigi vajalike tööde maksumust korraga ette välja arvutada.
«RMK peaks taotlema valitsuselt osa oma kasumist oma vastavate kohustuste täitmiseks,» leidis Tõnis Lukas.
Keskkonnaministeerium on teist meelt. Rene Kokk keeldus teemat üldse enne rohkem kommenteerimast, kui kultuuriministeeriumil nõutud plaan tehtud on.
Milline on võimalik varukäik juhuks, kui muinsuskaitseamet nõuab jätkuvalt kultuurimälestiste kordategemist, kumab läbi keskonnaministeeriumilt Ain Tähistele saadetud vastusest Tahkuna kohta: «Vajadusel kaalume ka mälestiste aluse maa väljakruntimist ja üleandmist kultuuriministeeriumile.»
Pärast Postimehe lugu «Hiigeldividende maksev RMK on jännis puhkerajatiste remondiga» (PM 16.06.2020), laekus info Lahemaa rahvuspargist, et ka looduskaitserajatiste hooldust on kärbitud.
Lahemaa rahvuspargis Käsmu poolsaarel on kaks sihtkaitsevööndit, Käsmu ja Palganeeme, kus autoga liiklemine on piiratud. Nelja sihtkaitsevööndisse siseneva tee otsa on paigaldatud keelumärgid ja tõkkepuud juba nõuka-ajast. Praeguseks on kaks tõkkepuud lõhutud, ühe keelumärgi on jultunud puhkajad võtnud kasutusele lõkkepannina.
«Aastatepikkuse vandalismi ja RMK-poolse hoolimatuse tulemusena ei takista tõkkepuud enam midagi ega kedagi,» nentis selles piirkonnas suvitav Margus (nimi on muudetud). «Palju on neid, kelle jaoks liiklusmärk pole argument ja kes kipuvad autoga randa sõitma. Sellel kontingendil kombeks ka rikkuda muid reegleid, nagu näiteks tuletegemine keset kuiva männimetsa, prahi laialiloopimine jne. »
Margus on mures 2/3 poolsaarel laiuva sihtkaitsevööndite omanäolise looduse säilimise pärast. Tegemist on väga väärtuslike ja vaheldusrikaste vanade metsakooslustega, mis varieeruvad liivastest nõmmemetsadest niiskemate segametsadeni. «Eestis on vähe kohti, kus 11 km pikkuse rannajoone ulatuses puudub inimasustus ja vana mets ulatub n.ö. veepiirini välja,» seletas ta. «Eru lahe ääres olev männimetsa vanuseks on lausa 230 aastat!»
Lähedal paiknevad tuntud puhkekülad nagu Võsu ja Käsmu, mistõttu liigub seal puhkeperioodil küllalt palju rahvast.
Margus saatis tõkkepuude taastamise teemal aasta aega kirju RMKle, aga vastust ei saanud.
RMK Lahemaa külastusala juht Timo Kangur vastas Margusele alles pärast seda, kui Postimees teema vastu huvi tundis. «Probleemi olemus on meile teada ja seda esineb nii Lahemaal kui ka tervikuna kogu Eestis,» kirjutas ta. «Teeotsi, mis viivad liikumispiirangutega aladele, on ilmselt lugematu arv. Kõiki neid pole võimalik tõkkepuude või muude füüsiliste piirajatega varustada. Elu on ka näidanud, et tõkked ja tõkkepuud ei ole liiklejatele takistuseks, need kas lõhutakse või tekivad alternatiivsed teeotsad. Lisaks autodele rikuvad reegleid ka ATV-d ning mootorrattad, mida ei peata ükski tõke. Pigem tähistatakse kriitilisemad kohad liiklust keelavate märkidega. Märkide eirajatega saab tegeleda juba nii politsei kui ka keskkonnainspektsioon.»
«Küsimus pole uute paigaldamises vaid olemasolevate korrashoidmises!» pahandas Margus. «Enamik inimestest ei lähe tõkkepuud käsitsi avama, küll on aga on märgi alt läbi sõitmise lävend oluliselt madalam. Enamik rikkumistest jääks ära, kui oleks enam-vähem normaalses seisundis tõkkepuud. Kui see on RMK vastutusel, siis peab leidma nii vahendeid ja võimekust sellega tegelemiseks, näidates üles vähemalt samasugust virkust ja sihikindlust nagu metsaraiete läbiviimisel.»
RMK juhatuse esimees Aigar Kallas märkis aga, et RMK eemaldas hoopis koos keskkonnaministeeriumiga 2016. aastal loodusest hulgaliselt tõkkepuid ning asendas need liiklusmärkidega: «Tõkkepuud ei hoia kahjuks kinni pahatahtlikke külastajaid. Teadliku külastaja suunamiseks on piisav, kui teele on paigaldatud liiklemist keelav liiklusmärk.»
Miks RMK ei täida seadust?
RMK juhatuse esimees Aigar Kallas:
«Küsimused RMK põhimäärusest ja tulu kasutamisest tuleks suunata Eesti valitsusele, kelle pädevuses on RMK põhimääruse kinnitamine ning riigimetsa majandamisest saadava tulu kasutamise üle otsustamine.»
Miks keskkonnaministeerium ei täida seadust?
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Margit Martinson:
«Ministeeriumide ja muinsuskaitseameti koostöös tuleks teha riigimaal asuvate muinsuskaitsealuste objektide korrastamise terviklik plaan, mille realiseerimiseks tuleb saavutada poliitiline toetus ja vajalik rahastus. Kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet peaksid hakkama taotlema igal aastal raha kiiret korrastamist vajavate objektide tarbeks.»
Miks valitsus ei kohusta seadust täitma?
Peaminister Jüri Ratas ei vastanud. Valitsuskommunikatsiooni direktor Urmas Seaver:
«Keskkonnaminister on lubanud teema tuua valitsusse arutamiseks, selle käigus saab valitsus kujundada seisukoha ning otsida lahendusi.»
