Kommentaar ⟩ Olesja Lagašina: viimase hetkeni vaba

Olesja Lagašina FOTO: Konstantin Sednev/Eesti meedia

Iga kord kui meedias tuleb jälle jutuks eutanaasia, meenub mulle pilt: ilus kevadine päev, jalutame Hollandi kuulsas Keukenhofi pargis. Lillede meri, värvide ja mustrite mäng, sügav rahu südames… Korraga näeme mingit protsessiooni, kanderaam keskel. Sealt vaatleb keegi rahulikult ümbritsevat ilu. Tundub, et ei ole lihtsalt turistid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Küsin sõbrannalt, mis see võiks olla, tema ütleb, et ilmselt on tegu inimese viimase sooviga. Hollandis on eutanaasia seadustatud ja on firmad, kes pakuvad lahkuvale inimesele võimalust enne seda viimast korda midagi nautida. Kui see on nii, mõtlesin, siis on see väga humaanne.

Kaldun arvama, et ka Eestis peab eutanaasia seadustama. Ükskõik kuidas me seda nimetame ja mis vormis võtame vastu – olgu see aktiivne eutanaasia või assisteeritud enesetapp –, aga selline võimalus peab inimesel olema. Viimati tuli see teema jälle jutuks tänu Yana Toomile, kes rääkis oma pere kogemusest. Nagu kombeks, ­kõlasid ka vastuhääled, muuhulgas kirjutas üks autor, et ühe õigus eutanaasiale on teise kohustus tappa. Mingis mõttes küll, samas teisest küljest vaadates, kas kedagi piinata on moraalselt lihtsam? Mõlemad funktsioonid on ju timukale omased. Ja kas võimalus tähendab tingimata kohustust?

01.08.2020 04.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto