18. märtsist keelati alkoholimüük kella 22 ja 10 vahel. Nakatunuid oli siis 247. 25. märtsist lubati avalikus kohas liikuda koos vaid kahel inimesel, lisaks tuli hoida kaks meetrit vahet. 27. märtsil suleti pea kõik Eesti kaubanduskeskused ja vaba aja veetmise asutused, sealhulgas ööklubid ja kasiinod, aga ka spordiklubid ja enamik toitlustusasutusi. Suurim päevas saadud positiivsete testide arv üldse oli 1. aprillil – 110.
Piiranguid vähendati alles aprilli lõpus, mil esialgu lubati piiratult jätkata treeninguid vabas õhus. 18. maist tühistati enamik varasemaid piiranguid. Uusi positiivseid teste oli eelneva kahe nädala jooksul umbes 80 (keskmiselt 6 päevas). Nakkuse levik oli pidurdunud aprilli eelviimasest nädalast ehk ligi kuu aega. Eesti majandus langes eriolukorra kahe kuuga üle 10 protsendi ning selle mõjusid saame tunda veel järgmistel aastatel. Oma elu jättis otseselt Covid-19 tõttu 63 inimest.
Võiks nüüd küsida: milleks seda vana asja nii pikalt meenutada? Aga seepärast, et meiega samas ajarütmis koroonaviirusega võidelnud riikides on viimastel nädalatel vähemal või enamal määral fikseeritud nakatunute arvu kasv. Õnneks pole tempo võrreldav kevadise lainega.
Oleks põhjust eeldada, et midagi sarnast võib tulla Eestiski. Eriti kuna on selgunud, et Euroopa uue nakatumistõusu taga on valdavalt nooremate inimeste aktiivne suhtlus, eeskätt peod ja klubid. Noored omakorda viivad viiruse kesk- ja vanemaealistele olgu siis koduses või töises õhkkonnas.
Ennetamaks nakatumiste eskaleerumist on paljudes riikides juba kas loobutud teatud leebemate piirangute lõpetamisest või taas kehtestatud juba kaotatud piiranguid. Paljudes riikides on taastatud vähemalt avalikes siseruumides ja ühissõidukites maski kandmise nõue ja piiratud suuri rahvakogunemisi, ka spordivõistlustel või kontsertidel publikuna.