Pool muna või tühi koor? Meil on kohe vaja uusi piiranguid

18. märtsist keelati alkoholimüük kella 22 ja 10 vahel. Nakatunuid oli siis 247. 25. märtsist lubati avalikus kohas liikuda koos vaid kahel inimesel, lisaks tuli hoida kaks meetrit vahet. 27. märtsil suleti pea kõik Eesti kaubanduskeskused ja vaba aja veetmise asutused, sealhulgas ööklubid ja kasiinod, aga ka spordiklubid ja enamik toitlustusasutusi. Suurim päevas saadud positiivsete testide arv üldse oli 1. aprillil – 110.

Piiranguid vähendati alles aprilli lõpus, mil esialgu lubati piiratult jätkata treeninguid vabas õhus. 18. maist tühistati enamik varasemaid piiranguid. Uusi positiivseid teste oli eelneva kahe nädala jooksul umbes 80 (keskmiselt 6 päevas). Nakkuse levik oli pidurdunud aprilli eelviimasest nädalast ehk ligi kuu aega. Eesti majandus langes eriolukorra kahe kuuga üle 10 protsendi ning selle mõjusid saame tunda veel järgmistel aastatel. Oma elu jättis otseselt Covid-19 tõttu 63 inimest.

Võiks nüüd küsida: milleks seda vana asja nii pikalt meenutada? Aga seepärast, et meiega samas ajarütmis koroonaviirusega võidelnud riikides on viimastel nädalatel vähemal või enamal määral fikseeritud nakatunute arvu kasv. Õnneks pole tempo võrreldav kevadise lainega.

Oleks põhjust eeldada, et midagi sarnast võib tulla Eestiski. Eriti kuna on selgunud, et Euroopa uue nakatumistõusu taga on valdavalt nooremate inimeste aktiivne suhtlus, eeskätt peod ja klubid. Noored omakorda viivad viiruse kesk- ja vanemaealistele olgu siis koduses või töises õhkkonnas.

Ennetamaks nakatumiste eskaleerumist on paljudes riikides juba kas loobutud teatud leebemate piirangute lõpetamisest või taas kehtestatud juba kaotatud piiranguid. Paljudes riikides on taastatud vähemalt avalikes siseruumides ja ühissõidukites maski kandmise nõue ja piiratud suuri rahvakogunemisi, ka spordivõistlustel või kontsertidel publikuna.

Mis toimub siis samal ajal Eestis? Küllaltki otsustavate ja igapäevast suhtlust väljalülitanud piirangute tagajärjel saime mai lõpuks tavaelu suures osas taastatud. Järgnenud nädalad andsid kindlust, et riik oli oma senises tegevuses õigel teel ja olukord püsis kontrolli all.

Viimaks lõdvendati kogunemiste-pidude piiranguid. Kuni tulid uued arvud: 27. juulil kolm, 28. juulil viis, 29. juulil kümme, 30. juulil 12, 31. juulil 12 uut positiivset testi, enamik neist ühe-kahe suurema levikusõlme hargnevusest. Nüüdseks on nendest sõlmedest otseselt kontaktseid inimesi tuvastatud üle 150 ja see arv kasvab. On ju algsündmustest, ööklubide ja baaride külastustest möödas mitu nädalat ning kõigil on olnud võimalus suhelda nii lähikondsete kui ka täiesti võõrastega.

Uuringud üle maailma on näidanud haigestumisega pöördumisel positiivseks testitute ja sümptomiteta, kuid siiski positiivsete suhtarvu selgelt viimaste kasuks. Võttes aluseks praegu teadaolevalt nakatunute arvu, saame viimaste nädalatega lisandunud võimalikuks nakkuskandjate arvuks ligikaudu sellesama 150 …

Ei – need arvud pole esitatud paanika tekitamiseks. Otse vastupidi – esialgu on olukord koroonarindel Eestis kaugel eriolukorra taaskehtestamist vajavast. Aga umbes kuu pärast algab uus kooliaasta, mis peaks 7–19-aastased üldharidus- ja 19–25-aastased kõrgkoolidesse viima ning nende ette õpetajad ja õppejõud. Kui me seks ajaks pole olukorda vähemalt praegusel tasemel stabiliseerinud või veel parem, tagasi juunikuisel tasemel, kasvab kollete laienemise kiirus märgatavalt.

Loomulikult võib ka siis läheneda situatsioonipõhiselt ja kui vaja, sulgeda konkreetseid klasse või koole. Aga erinevalt kevadisest ühtlasest distantsõppest oleks sellel juba hariduskvaliteedi erisuslikud tagajärjed koolis ja kodus õppijate vahel. Halvemal juhul võime naasta igapäevategevuse ja koosviibimiste piiranguteni, kust on ainult sammuke täiemõõduliste sanktsioonide taastamiseni…

Kokkuvõttes jääb praegu valitsuse tegevus arusaamatuks. On selge, et võimalike üksikjuhtumite levikut võimendavad kohalviibijate hulgaga võrreldes väike kinnine ruum, tarbitud alkohol ja tugev heli (mis sunnib lähedalt ja kõvasti rääkima). Samal ajal lõdvendatakse sellistele kohtadele kehtivaid piiranguid?!

Kui palju on Eestis üldse peokohti, kuhu mahub vabalt ja ohutult pidutsema üle 200 inimese? Kas poleks õigem nende majanduslik kahju kompenseerida selmet ohutsooni töös hoida? Olukorras, kus muu maailm korraldab spordivõistlusi ka vabas õhus rangelt kontrollituna ja siseruumides hoidutakse üldjuhul pealtvaatajatest, on muidu igati toredal ja positiivset laengut kandnud spordiüritusel siseruumis üle 1500 inimese kõrgemate ametnike juhtimisel piltlikult öeldes kaelakuti koos? Kui Tartu linn, Tartu ülikooli kliinikum ja terviseamet teevad ettepaneku pisutki kontrolli tugevdada, tuleb siiani väga asjalikult kriisi ohjanutelt vastus, et augusti alguses on see sobimatu?!

Tegelikult on ju mõnus jalutada sõpradega suvistel tänavatel ja istuda kohvikus. Osaleda jälle rühmatreeningutel ja võistlustelgi ning nautida etendusi ja kontserte. Nii peakski see jääma! Kuid selleks tuleks viia võimalikult väikseks inimeste enesekontrolli vähendavatest mõjuritest tingitud nakkuse levitamise võimalused, nagu näiteks öine alkoholimüük. Või siis rakendada vähemalt needki ettepanekud, mille pakkus esmaspäeval välja Tartu linn. Ainult selle suve lõpul ja sügistalvel ning vaid selleks, et kõik muu taas tavapäraseks saanu võiks jätkuda.