Haisev lutiklill aitab pärssida allergiat ja kasvajaid

Ilutaimena võib aias kasvatada nii õli- kui ka pronkslehelist perillat. Pronkslehelisel perillal on aretatud mitme värvivarjundiga vorme, levinumad on kroogitud leheservaga. FOTO: Toivo Niiberg

Erksavärviliste lehtetega lutiklill on praegu aedades tõeline pilgupüüdja. Aga see põnev taim ei ole pelgalt ilutooja, vaid selle lehti võib salatites kasutada, samuti peetakse seda väärt ravimtaimeks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lutiklill ehk perilla (Perilla) on ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede perekond huulõieliste sugukonnast. Eristatakse 3–6 liiki, mis on levinud peamiselt Indiast Jaapanini kuni Himaalaja nõlvadeni välja, kasvades seal mitmeaastaste taimedena.

Rohelised, purpurpunased või pruunid suured 10 cm pikkused lehed lõhnavad tugevasti, mõneti isegi ebameeldivalt. Õied on väikesed, valged, neil pole erilist dekoratiivset efekti.

Ilu- ja õlitaimena kasvatatakse pronkslehte ehk pronkslehelist perillat (P. nankinensis), mille kroogitud leheservaga teisendit käsitletakse kui õliperilla erivormi (P. frutescens var. crispa). Samuti esineb sünonüümina ladinakeelset nimetust Ocimum frutescens, mis paneb ta juba tuttava basiilikuga ühte patta.

Õlilutiklille (P. frutescens) seemned sisaldavad kuni 50% kiiresti kuivavat hinnalist tehnilist õli, nn perillaõli. Seda kasutatakse laki, trükimusta, linoleumi, kunstnaha, jaapani õlipaberi ja veekindla riide tootmisel, elektrotehnikas ning laevade korrosioonitõrjes. Kulinaarias kutsutakse perillat ka jaapani peterselliks. Kaukaasias kasvatatakse perillat köögiviljapeenral koos teiste maitsetaimedega ja lehedki leiavad ostjaid turul köögiviljaletilt, mitte lillepoest.

05.08.2020 07.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto