P, 2.10.2022

Haisev lutiklill aitab pärssida allergiat ja kasvajaid

Toivo Niiberg
, psühholoog
Haisev lutiklill aitab pärssida allergiat ja kasvajaid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilutaimena võib aias kasvatada nii õli- kui ka pronkslehelist perillat. Pronkslehelisel perillal on aretatud mitme värvivarjundiga vorme, levinumad on kroogitud leheservaga.
Ilutaimena võib aias kasvatada nii õli- kui ka pronkslehelist perillat. Pronkslehelisel perillal on aretatud mitme värvivarjundiga vorme, levinumad on kroogitud leheservaga. Foto: Toivo Niiberg

Erksavärviliste lehtetega lutiklill on praegu aedades tõeline pilgupüüdja. Aga see põnev taim ei ole pelgalt ilutooja, vaid selle lehti võib salatites kasutada, samuti peetakse seda väärt ravimtaimeks.

Lutiklill ehk perilla (Perilla) on ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede perekond huulõieliste sugukonnast. Eristatakse 3–6 liiki, mis on levinud peamiselt Indiast Jaapanini kuni Himaalaja nõlvadeni välja, kasvades seal mitmeaastaste taimedena.

Rohelised, purpurpunased või pruunid suured 10 cm pikkused lehed lõhnavad tugevasti, mõneti isegi ebameeldivalt. Õied on väikesed, valged, neil pole erilist dekoratiivset efekti.

Ilu- ja õlitaimena kasvatatakse pronkslehte ehk pronkslehelist perillat (P. nankinensis), mille kroogitud leheservaga teisendit käsitletakse kui õliperilla erivormi (P. frutescens var. crispa). Samuti esineb sünonüümina ladinakeelset nimetust Ocimum frutescens, mis paneb ta juba tuttava basiilikuga ühte patta.

Õlilutiklille (P. frutescens) seemned sisaldavad kuni 50% kiiresti kuivavat hinnalist tehnilist õli, nn perillaõli. Seda kasutatakse laki, trükimusta, linoleumi, kunstnaha, jaapani õlipaberi ja veekindla riide tootmisel, elektrotehnikas ning laevade korrosioonitõrjes. Kulinaarias kutsutakse perillat ka jaapani peterselliks. Kaukaasias kasvatatakse perillat köögiviljapeenral koos teiste maitsetaimedega ja lehedki leiavad ostjaid turul köögiviljaletilt, mitte lillepoest.

Märksõnad
Tagasi üles