N, 8.12.2022

Andres Herkel: inimene ja meediahiiud

Andres Herkel
Andres Herkel: inimene ja meediahiiud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Andres Herkel.
Andres Herkel. Foto: Konstantin Sednev / Postimees
  • Sotsiaalmeedia suretab traditsioonilist ajakirjandust
  • Meediahiidude ohjeldamiseks on kaks võimalikku teed
  • Lõppkokkuvõttes lasub vastutus siiski inimesel endal

Kuigi sotsiaalmeedia võimendab provokatsioone ja pahameeleavaldusi ega suuda edasi anda nüansse, ei vabasta see ühegi sõnumi autorit vastutusest, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Paljude riikide ja organisatsioonide avalikud suhted käivad järjest enam sotsiaalmeedia kaudu. Twitter, Facebook ja Youtube on esimesed kanalid, kus uutest algatustest teada antakse. Traditsiooniline blogi on juba vanaaegne «pikkade mõtete mänguplats». Sotsiaalmeedia trump on kiirus, aga mitte alati usaldusväärsus.

Kui Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel säutsus 21. juuli hommikul Twitteris ühe sõna «Deal!», siis tähendas see palju – Euroopa on alles ning suudab milleski kokku leppida. Kiiremini ja selgemini ei saanud sellest teatada.

Mõnes riigis asendab sotsiaalmeedia üha enam ajalehti ja uudisportaale, sest sõltumatu rahvuslik ajakirjandus kas puudub või on rahapuudusel kokku kukkumas. Valitsuse jaoks on üleilmne sotsiaalmeedia mugavam partner. Või mida arvata võitlusest globalismiga, kui üleilmastumise vastased ise suunavad oma kihutustöö globaalse sotsiaalmeedia platvormidele? Lihtsam on toimetada seal, kus kriitilised filtrid puuduvad.

Pole välistatud, et kunagi hiljem tagasi vaadates tundub praegune ajastu sotsiaalmeedias meile veidruste ja džungliseaduste ajana. Seda olulisem on küsida, kus me oleme ja kuidas edasi läheme.

Austraalia pole väike ega nõrk riik. Vastupidi, ta on piisavalt enesekindel, et suurtele sotsiaalmeediahiidudele vastu hakata. Konkurentsi reguleeriv ametkond leiab, et suured internetifirmad peavad jagama riigi ajakirjandusega neid tulusid, mida nad teenivad tänu oma platvormidel edastatud uudissisule.

Mõnes riigis asendab sotsiaalmeedia üha enam ajalehti ja uudisportaale, sest sõltumatu rahvuslik ajakirjandus kas puudub või on rahapuudusel kokku kukkumas.

Kuna kohalikud uudistetootjad on suure osa senisest reklaamitulust kaotanud üleilmsetele platvormidele, siis tahavad nad selle peamiselt Google’ilt ja Facebookilt tagasi saada. Need kaks korporatsiooni teenivad Austraalia turult aastas kuus miljardit Austraalia dollarit ja peaksid andma sellest vähemalt kümme protsenti kohalikule meediale.

Mõlemad korporatsioonid peavad nõuet absurdseks, isegi valefaktidel põhinevaks. Vabatahtlik tulujagamise lepe on ilmselt utoopia.

Hoopis teist teed läheb Türgi. President Erdoğan ei muretse tulude pärast, millest vaba meedia Facebooki tõttu ilma jääb, vaid hoopis selle pärast, et sotsiaalmeediaplatvormid on ikka veel vabad.

Esitati eelnõu, mille järgi peavad Twitter, Facebook ja Youtube end edaspidi Türgis registreerima või määrama esindaja, kes õiguslikes ja maksuküsimustes kõige eest vastutab. Türgi soovib nende firmade üle täielikku kontrolli, sealhulgas edastatud sisu tsenseerimist. Väidetavalt põhjustasid selle algatuse Erdoğani perekonda solvanud postitused Twitteris, mille pärast hulk inimesi vahistati.

Seega on meil sotsiaalmeedia vastutama sundimiseks kaks väga erinevat lähenemist: Austraalia tee ja Türgi tee. Mõlemad on pingsa tähelepanu all. Kui Austraalia saab sotsiaalmeediaplatvormidelt kvaliteetajakirjanduse toetuseks raha, siis hakkavad seda küsima ka teised demokraatlikud riigid. Ja kui Türgi rakendab Twitteris ning Facebookis tsensuuri, siis järgivad seda autoritaarsed riigid.

Pressivabaduse ja sõltumatu ajakirjanduse olukord tervikuna on maailmas halvenenud ja läheb veel pisut aega, enne kui see paranema hakkab.

Kardan, et praegu on suurem väljavaade oma tahe läbi suruda Türgil. Pressivabaduse ja sõltumatu ajakirjanduse olukord tervikuna on maailmas halvenenud ja läheb veel pisut aega, enne kui see paranema hakkab.

Siiski on Twitter ja Facebook sunnitud end pidevalt muutma. Paari nädala eest oli Twitter silmitsi hobihäkkerite rünnakuga, mis võinuks halvemal juhul kõigutada aktsiaturge ja riikide poliitikaid. Nii Facebook kui ka Twitter teevad järkjärgult järeleandmisi vihakõnevastaste ja faktikontrolli survele.

13. juuli Postimehes kirjutas Sergei Metlev, et noored võõrduvad Facebookist üha enam, sest nad ei kavatse taluda seal levivat tänitamist ja sõimu. Artikli pealkiri «Facebooki surm» võib olla liialdatud, kuid midagi olulist ütleb see kindlasti.

Ometigi on mul tunne, et midagi veel olulisemat tuleks lisada. Me ei saa panna vastutust Facebookile – ega ajastule või inimloomusele –, vaid kõige eest, mis meiega toimub, vastutab kõigepealt inimene ise. Öelda, et midagi läheb nihu, sest «aeg on selline», on üks kehvemaid ja korduvamaid eneseõigustusi. Väide, et äärmuslus ja polariseerumine on sotsiaalmeedia tagajärg, ei vii meid kuhugi ega paranda midagi.

Isegi juhul, kui õigus on nendel kaasaegsetel kommunikatsiooniuurijatel, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia võimendab provokatsioone ja pahameeleavaldusi ega suuda edasi anda nüansse, ei vabasta see ühegi sõnumi autorit vastutusest.

Kommunikatsiooniguru Marshall McLuhan eksis minu arvates rängalt, kui ta 1964. aastal väitis, et meedium on olulisem kui sõnum ehk meedium ise ongi sõnum. Selle eksimuse sisuks on inimese vastutuse taandamine tehnoloogiale, muutes meid kõigepealt televisiooni ja nüüd üha enam sotsiaalmeedia tuhvlialusteks. Isegi juhul, kui õigus on nendel kaasaegsetel kommunikatsiooniuurijatel, kes ütlevad, et sotsiaalmeedia võimendab provokatsioone ja pahameeleavaldusi ega suuda edasi anda nüansse, ei vabasta see ühegi sõnumi autorit vastutusest.

Seega on kõige õigem alustada küsimusest, millal me ise mõne liiga kergekäelise hinnangu või kõlakojas võimendatud süüdimõistmisega kaasa läksime? Lisaks sellele on faktitruudus ja nüansitundlik kvaliteetmeedia meie kõigi parimates huvides.

Märksõnad
Tagasi üles