T, 9.08.2022

Metsa vaarikale!

Karl Adami
, loodusfotograaf
Metsa vaarikale!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vaarikaid korjata võib tunduda veidi tüütum kui metsmustikaid krahmata.
Vaarikaid korjata võib tunduda veidi tüütum kui metsmustikaid krahmata. Foto: Karl Adami

Praegu on eriti magus marjaaeg: siirdesoometsas võib noppida viimaseid rabamurakaid, palumännikutes ja nende raiesmikel on pohlad end juba põsepunaga kaunistama hakanud.

Tõtt-öelda pole ma pea 20 aastat vaarikaid varunud. Natuke olen küll igal suvel leitsaku aegu maitsmiseks korjanud, kuid mannergutäite viisi noppisin neid magusaid mammusid viimati lapsena. Just vaarikaretkedega seostuvad mu esimesed marjamälestused, suisa esimesed kokkupuuted loodusega. Metsvaarikate kogumine oli iga-aastane hilissuvine toiming ja väikesele lapsele suur seiklus, kuna vaarikad ulatusid kohati üle pea ja metsast kostis kummalisi helisid.

Vaarikale minnes kulgesime ratastega mööda kruusateed lähima suurema raiesmiku suunas, kaasas rebasekarva pisike koer ja marjamaalingutega heledad mannergud, mis vöö külge seo­tuna lakkamata kõlisesid. See heli ehmatas teekonnal nii esimesi nähtud metskitsi kui ka oravaid. Mannergukõlin aitas ühtlasi keset vaarikatihnikut leida lähimaid korjajaid.

Märksõnad
Tagasi üles