Metsa vaarikale!

Vaarikaid korjata võib tunduda veidi tüütum kui metsmustikaid krahmata. FOTO: Karl Adami

Praegu on eriti magus marjaaeg: siirdesoometsas võib noppida viimaseid rabamurakaid, palumännikutes ja nende raiesmikel on pohlad end juba põsepunaga kaunistama hakanud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tõtt-öelda pole ma pea 20 aastat vaarikaid varunud. Natuke olen küll igal suvel leitsaku aegu maitsmiseks korjanud, kuid mannergutäite viisi noppisin neid magusaid mammusid viimati lapsena. Just vaarikaretkedega seostuvad mu esimesed marjamälestused, suisa esimesed kokkupuuted loodusega. Metsvaarikate kogumine oli iga-aastane hilissuvine toiming ja väikesele lapsele suur seiklus, kuna vaarikad ulatusid kohati üle pea ja metsast kostis kummalisi helisid.

Vaarikale minnes kulgesime ratastega mööda kruusateed lähima suurema raiesmiku suunas, kaasas rebasekarva pisike koer ja marjamaalingutega heledad mannergud, mis vöö külge seo­tuna lakkamata kõlisesid. See heli ehmatas teekonnal nii esimesi nähtud metskitsi kui ka oravaid. Mannergukõlin aitas ühtlasi keset vaarikatihnikut leida lähimaid korjajaid.

05.08.2020 07.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto