R, 7.10.2022

Vastukarvapai Subbi loomingule

Hanno Soans
, kunstikriitik ja kuraator
Vastukarvapai Subbi loomingule
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olev Subbi «Rahvuspargi kunstinõukogu».
Olev Subbi «Rahvuspargi kunstinõukogu». Foto: Mihkel Maripuu/postimees Grupp/scanpix Baltics

Olev Subbi on minu jaoks olnud lootusetu juhtum. Nii sõnas, isikus kui pildis valis kunstnik estetismi, mille hõrkus riimub kõrkusega. Ta nagu jäänukski kinni sinna hilise Nõukogude Eesti hermeetilise salongikultuuri elevandiluutorni.

«Olev Subbi: maastikud aegade lõpust» Näitusevaade. FOTO:
«Olev Subbi: maastikud aegade lõpust» Näitusevaade. FOTO: Foto: Paul Kuimet

Turg on aga hiljuti saatnud sellisele suhtumisele vastanduvaid signaale. Euroaja algusest tänaseni on kunstniku hinnad kümnekordistunud. Arvestatav põlvkondadeülene allianss – Enn Kunila ja Eero Epneri tandem – on kunstniku igavikulisuse põlistamiseks aastaid süstemaatilist tööd teinud. Kuid käesoleva näitusega «Olev Subbi: maastikud aegade lõpust» seatakse nüüd Subbi pärand silmitsi rahvusvahelise kaasaegse kunsti heterogeense väärtusilmaga. Tulemus on huvitav.

Mäng vastandustega

Ma pole kunagi ihaldanud eestiaegsete ideaalmaastike hõllanduslikuks vormistatud nostalgialaksu. Akadeemiku takseeriva pilgu poolt esemestatud külm naisekäsitlus on minu jaoks (isegi enne feminismikogemust!) piirnenud piinlikkustundega. Olles kasvanud kunstikultuuris, mis ülistas vaat et tingimusteta Subbi pildimaailma, on see maailm mulle siiski võõras. Ent samas näib osa publikust olevat sellele nii pisarate kui ka sadade tuhandete eurodeni truu. Sellega võiks vähemalt arvestada. Ja kui New Jerseys sündinud ja põhiliselt Barcelonas baseeruval noorel katalaani kuraatoril on õnnestunud põhjalikult läbi töötada Subbi pildimaailm, siis võin minagi oma pirtsakust ohjeldada.

Kuraator Àngels Miralda väärtusmaailmaga kohati selgelt konfliktsest suhtest Subbiga on, mida õppida.

Vaatajal tuleb näitusel kokku puutuda Subbi rõhutatult homogeense loomingu ja mitmetest meile küllaltki kaugetest kultuuridest pärinevate kaasaegsete kunstnike Subbiga teatava lõtkuga seostatud teoste heterogeensete autoripositsioonidega. Mugav see kummalegi tingimata pole, otsida lepitusi lepitamatus. Kohaliku vanameistri hittide ja nendega mitte just probleemitus dialoogis olevate partnerite suhe jääb nautida vaid neile, kes viitsivad süüvida. Paljud küllap kehitavad õlgu.

Kuraator Àngels Miralda väärtusmaailmaga kohati selgelt konfliktsest suhtest Subbiga on mida õppida. Empaatiline tulemus on komplitseeritud nii pärandi kui ka kaasaegse kunsti fännidele, kes siin korraks ühisele parketile keerutama on kutsutud.

Eksponeeritud kooslus toetub positsioonide vastandusele, mis on omane kaasaegse kunsti eetosele üldiselt – tõelisesse demokraatiasse ongi alati sisse kirjutatud konfliktid, mille üle on päriselt vaja arutada. Samas töötab isegi osav Subbi dekonstruktsioon kohalikul tasandil ikka vanameistri kui müügiartikli edendajana. Sestap, kui kuraator küsis minult pärast tutvustavat ekskursiooni näitusel, et mis ma siis arvan, vastasin, et mul esineb kahetisi tundeid. «Midagi sellist ma taotlesingi,» vastas too.

María Dalbergi videoteos «Sumin» dekonstrueerib omal moel Subbi maastiku- ja pilgukäsitlust.
María Dalbergi videoteos «Sumin» dekonstrueerib omal moel Subbi maastiku- ja pilgukäsitlust. Foto: Paul Kuimet
«Olev Subbi: maastikud aegade lõpust» Näitusevaade. Pildil Nona Inescu ja Olev Subbi tööd. FOTO:
«Olev Subbi: maastikud aegade lõpust» Näitusevaade. Pildil Nona Inescu ja Olev Subbi tööd. FOTO: Foto: Paul Kuimet

Kontrast Subbiga ilmneb näitusel osalejatest teravaimalt Nona Inescu töödes. Ta käsitleb inimkeha samuti «ideaalmaastikuna» nagu Subbi oma aknavaatega akte. Mõlemale võib omistada ökoloogilist teadlikkust. Ent erinevalt Subbist kujutab rumeenlanna dialoogi maastiku ja identiteedi vahel, mitte ideaali vaid konkreetsete kehade pagemisjoonena, praktikana, milles luuakse eksperimentaalne kahekõne settekivimite ja kehavormide vahel.

Türgi maalikunstnik Nazim Ünal Ylmaz, kes sarnaselt Ionescuga lähtub queer-vaatepunktist, on enese maalidele valinud sekundeerima pool tosinat Subbit. Kuraatori väitel tegi kunstnik valiku, toetudes «maalinohikuna» Subbi atraktiivsetele värviskeemidele või siis irdse motiivi sugestiivsusele. Nii kõrvutab ta oma Istanbuli lähedastel saartel metsistunud hobuste pilti Subbi maaliga «Mees valge hobusega» (1967), mille puhul hobuse silmavaade oleks justkui sama isikustatud kui ratsaniku oma ja mille teeb eriliseks see, et keskne motiiv osutub vaatlemisel pildiks pildil.

Türgi maalikunstniku Nazim Ünal Ylmazi ja Olev Subbi tööd üheskoos.
Türgi maalikunstniku Nazim Ünal Ylmazi ja Olev Subbi tööd üheskoos. Foto: Paul Kuimet

Afrofuturistlik Subbi

Intrigeerivad olid ka briti päritolu mustanahalise kunstniku Larry Achiapongi afro-futuristlikud videod, kus tulevikutegelased naasevad mahajäetud Euroopa aladele, kus nende esivanemaid kunagi rõhuti, et õppida nüüd samu vigu vältima. Seos Subbiga on biograafiline ja seostub viimase kaheksa-aastase Siberis asumisel viibimise kogemusega. See oli kogemus, mis alateadvusse tõrjutuna kindlasti mõjutas Subbi komponeeritud paralleelmaailmade hermeetilisust.

Võtkem arvesse ka seda viitkümmet aastat ajavahet, mis Subbil on näituse teiste kunstnikega. Erinevused ilmnevad kergemini, ent millised on samasused? Mida võiks ükskõik milline kaasaegne kunstnik õppida Subbi erakordse visadusega välja töötatud ja kinni hoitud autoripositsioonist? Kuna kunstikeel on nii palju muutunud, siis eelkõige iseteadvust – oli ju Subbi äärmiselt artikuleeritud tegelane. Tema enda seisukoht oma kunsti suhtes oli: «Uus vajab väga tugevat vana, millega on vaja oponeerida. Minu asi on olla progressi rattas kaikaks. Progress võidab sellest.» Kunst kui aeglustaja sundkiirenduse rattas – see kõlab tänapäevalgi usutavalt.

Ad Minoliti teose «Marss Atacamas» kohale on asetatud Olev Subbi maal «Kaheksas võõras linn».
Ad Minoliti teose «Marss Atacamas» kohale on asetatud Olev Subbi maal «Kaheksas võõras linn». Foto: Paul Kuimet

Näitus «Olev Subbi: maastikud aegade lõpust»

Kuraator Àngels Miralda

4. oktoobrini Tallinna Kunstihoones

Osalevad kunstnikud: Olev Subbi, Larry Achiampong, María Dalberg, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux, Nazim Ünal Yilmaz ja Maya Watanabe.

Märksõnad
Tagasi üles