Pandeemia, rassirahutuste ja populismilaine tipus soovivad inimesed arusaadavat seletust toimuvale. Semiootikust poliitik Mihhail Lotman vastab ajalikele ja ajatutele küsimustele ning räägib, kuidas temast on kujunenud juhtiv konservatiivne mõtleja.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mihhail Lotman jõuab intervjuu toimumispaika oma kabinetti Tartu Ülikooli humanitaarteaduste õppehoones mõneminutilise varuga. «Ärge muretsege – see on kõigest intervjuu!» naljatab professor. «Sama võib öelda siis ka elu kohta?» – «Täpselt,» algab intervjuu juba trepil.

Just enne intervjuu algust köhatasite ja ütlesite: «See pole Covid-19!» Kuidas läheneda pandeemiale semiootiliselt?

Jätame semiootika kõrvale ja räägime lihtsalt nagu inimesed. Sageli küsitakse minult semiootilist vaadet, kui tahetakse pigem minu arvamust teada. Kõigele võib läheneda ka semiootilisest vaatenurgast, aga tihti tahetakse vastuseid, millest saaks juhinduda… Aga mis on näiteks matemaatika seisukoht? Iga asja saab vaadelda ka matemaatika seisukohast. Nii matemaatika kui ka semiootika seisukohalt pean ütlema, et maski kandmine ei tee paha. Kui aga tõsiselt rääkida, siis semiootikal on siin mitu aspekti.

Biosemiootika seisukohalt on probleem viiruste ja eri eluvormide vastasmõjus. Viirused on piiripealne vorm, mis ei kuulu ei elusa ega elutu valdkonda. Viirustest rääkides peetakse tavaliselt silmas inimesele patogeenseid viirusi, aga neid on viiruste üldmassis tühine osa. Kui palju viirusi üldse on, me isegi ei tea. Kirjeldatud on tuhat­konda, aga neid võib olla miljoneid. Kui minna kultuurisemiootika valdkonda, siis on siin mitu teemat, nagu irratsionaalne viirushirm, aga ka sotsiosemiootilised mudelid, mis konstrueerivad viirust kui absoluutset Teist.

Rääkides praegusest pandeemiast, arvan, et tegu on teatud laadi katsega; sääraseid asju hakkab esinema aina rohkem. Osaliselt on see seotud kliimasoojenemisega, osaliselt sellega, et inimese ja looduse kontaktid on palju tihedamad. Teame, et peaaegu kõik viirused pärinevad loomadelt. Ka suur osa baktereid – katkubaktereid levitavad närilised. Praegu leviv viirus pole aga õnneks nii tappev. Teine asi on see, et kui viirus tapab väga kiiresti, ei saa ta eriti levida. Aga kui ebola jõudis isegi USAsse, nägime, et ka sellised viirused võivad potentsiaalselt laiemalt levida.

Peab ütlema, et Eesti on seni epideemiaga rahuldavalt hakkama saanud. Aga asi pole veel kaugeltki lõppenud: maailmas kasvab nakatunute ja surnute arv kiiresti. On kaks äärmust, kuidas ei tohiks reageerida. Üks on see, et «ah, see on nagu nohu!», ja teine on paanika külvamine. Just kriisiolukorras tuleb tegutseda kainelt ja resoluutselt.

Pandeemia on praegu üks aktuaalne märksõna, teine on rassirahutused.

Kaudselt on rassirahutused ja pandeemia omavahel seotud. Ajaloost näeme, et peaaegu iga suure epideemiaga kaasnevad massirahutused. Praegused rahutused USAs on seotud liikumisega «mustad elud on tähtsad» – nad on tähtsad. Aga Valgevenes? Aga Habarovskis? Aga Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Bulgaarias, Serbias jne? Kõikjal on massirahutusi: epideemiad loovad neile pinnase, samas aitavad rahutused omakorda epideemiate levikule kaasa.