R, 9.12.2022

Kolmveerand sajandit tuumarelva

Veiko Tamm
Kolmveerand sajandit tuumarelva
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Bikini atolli veealune tuumaplahvatus.
Bikini atolli veealune tuumaplahvatus. Foto: arhiiv

Üleeile, 6. augustil möödus 75 aastat hetkest, mil Jaapani linna Hiroshima kohal plahvatas 580 meetri kõrgusel õhus B-29 Superfortress Enola Gay kohaletoimetatud maailma esimene sõjaline tuumapomm Little Boy. Maailma relvaajaloos oli alanud tuumaajastu.

Radioaktiivsuse avastas juba 1896. aastal prantsuse teadlane Henri Becquerel. Seda asusid uurima Ernest Rutherford, abielupaar Curied, Enrico Fermi ja James Chadwick. Laenguta tuumaosakese, nukleon neutroni avastasid alles 1932. aastal kuulsad tuumafüüsikud Enrico Fermi ja James Chadwick. Juba samal aastal avastas Rutherford, et tuumareaktsioonides tekkiv massikadu muutub Einsteini võrrandi E = mc2 järgi energiaks, ent keegi neist ei arvanud, et see energia võetakse lähitulevikus kasutusele.

Saksa teadlased Otto Hahn ja Fritz Strassman uurisid 1930ndatel uraani aatomituumade lõhustumist ja olid üsna lähedal tuumarelva loomisele. Nad avastasid, et kui muidu muundub energiaks vaid pisike ainemass, siis neutronilt obaduse saanud uraani tuumad jagunesid kaheks enam-vähem võrdse massiga aatomituumaks, kusjuures vabanes märkimisväärne hulk energiat. Seda hakati kutsuma lõhustumiseks (ingl fission) ja mitu teadlast eesotsas Leó Szilárdiga avastasid, et kui lõhustumisel vabaneb rohkem neutroneid, siis võiks see põhjustada ahelreaktsiooni. Relva arendamisel oli takistuseks Hitleri suur umbusk «juuditeadlaste» sahkerduste vastu ja fakt, et Norra vastupanuvõitlejad suutsid hävitada kogu sakslaste kontrolli all olnud raske vee tootmise tehase ja varud. See oli toona ainus materjal tuumamaterjali tootmiseks ja lükkas sakslaste lootused kaugele edasi. USAs neid probleeme polnud ja juba aastal 1939 loodi nn Manhattani projekt, mille eesotsas oli nüüdisaegse tuumarelva isa Robert Oppenheimer. 16. juulil 1945 lõhatigi New Mexico katsepolügoonil esimene katsepomm Trinity. Pärast selle umbes 29-kilotonnise pommi matsu sai Oppenheimer kuulsaks «Bhagavadgītāt» tsiteerides: «Nüüd sai minust Surm, maailmade hävitaja.»

Nagasakile heidetud tuumapommi Fat Man koopia.
Nagasakile heidetud tuumapommi Fat Man koopia. Foto: Louie Psihoyos

Esimene tuumapomm kasutas 6. augustil 1945 lõhustuva materjalina uraani isotoopi U-235 ning kuigi plahvatuses lõhustus vaid 1,7 protsenti pommi materjalist, oli selle võimsus ikkagi 16 kt (kilotonni ehk siis ekvivalendina 16 miljonit kilo tavalist lõhkeainet TNT). See on meeletu kogus. Piltlikustamiseks: see on enam kui 266 666 raudteevagunit lõhkeainet. Kolm päeva hiljem, 9. augustil vedas teine lennuk Bockscar Nagasaki kohale teise, nüüd juba reaktoris sünteesitud tuumamaterjaliga plutoonium Pu-239 varustatud lõhkepeaga Fat Mani nimelise pommi. Selle võimsust hinnati juba 19–23 kt peale. Purustused olid sedavõrd õudsed, et kuus päeva hiljem Jaapan kapituleerus ja Teine maailmasõda sai ametliku lõpu. Senini on need kaks pommi jäänud inimkonna õnneks ainukesteks kordadeks, mil tuumarelva sõjategevuses päriselt kasutati. Ajaloos on seda aktsiooni hinnatud mitmeti. Osa vaatab seda kui aktsiooni, mis päästis sadu tuhandeid inimelusid, sest muidu oleks sõda jätkunud. Teised aga hindavad seda suurimaks kuriteoks rahuliku elanikkonna vastu. Üks sõda oli lõppenud, teine – külm sõda – aga kogus tuure.

Kasutades USAsse sokutatud «rotte» ja sakslastelt saadud infot, suutis Nõukogude Liit eesotsas Andrei Sahharovi ja Igor Kurtšatoviga luua ja lõhata 1949. aasta augustis oma tuumapommi First Light­ning. Ja USA oli kaotanud oma tuumarusika. Peaaegu samal ajal pakkus Enrico Fermi oma kolleegile Edward Tellerile idee kasutada tuumade lõhustumise (fission) kõrval ka kergete tuumade (vesiniku rasked isotoobid, liitium) liitumisprotsessi, mille käigus vabaneb palju rohkem energiat. Kuna Oppenheimeriga tekkisid lahkhelid, asus uue termotuumarelva ette­otsa Teller. Ja nii säraski 1. novembril 1952 Enewetaki atolli kohal uus Päike – Ivy Mike’i projekti termotuumapomm Sausage plahvatas võimsusega 10,4 Mt (megatonn ehk miljon tonni TNT).

Pommis pani tavaline «tuumasütik» plahvatama vedela deuteeriumiga (vesinik H-2) termotuumakütuse. Vedel deuteerium oli aga kasutamiseks kõlbmatu – kogu seadeldis koos kütusega kaalus 88 tonni. Lahendusena leiti, et kasutada saab liitiumdeuteriidi (liitiumhüdriid, kus vesiniku asemel on deuteerium) ja see on tavatingimustel tahke aine. See ollus osutus üllatavalt kasulikuks: Castle Bravo projektis lõhatud pomm Shrimp (krevett) pakkus oodatust 2,6 korda suuremat võimsust, 15 Mt, ning see on senini USA võimsaim tuumakatsetus.

Tsar Bomba plahvatus.
Tsar Bomba plahvatus. Foto: Arhiiv

Nõukogude Liitu tabas selle järel suur paanika, otsima hakati oma superrelva. Nende esimene katse pommiga Sloika suutis aga pakkuda ameeriklastega võrreldes naeruväärsed 400 kt. Pärast usinat luuretööd suutis Nõukogude Liit aastal 1955 juba lõhata Telleri ideelt maha viksitud „Kolmanda idee“ pommi RDS-37 võimsusega 1,6 Mt. Aga Nikita Hruštšovi see ei rahuldanud – Nõukogude Liit pidi ikka olema maailma suurima paugu tegija. Selleks projekteeriti megatermotuumapomm Tsar Bomba. Selle algseks võimsuseks pidi saama 100 Mt, kuid isegi vene teadlased hakkasid kartma, et selline supermats võiks detoneerida kogu maailma vesiniku – jõed ja mered jne. Nii lepiti lõpuks kokku poole peale ja 30. oktoobril 1961 plahvatas kaugel Arktikas Novaja Zemljal Suhhoi Nosi neeme kohal RDS-220-nimeline mütakas võimsusega 50 Mt, mis on seni suurim inimese lõhatud tuumaseade.

Märksõnad
Tagasi üles