Kolmveerand sajandit tuumarelva

Bikini atolli veealune tuumaplahvatus. FOTO: arhiiv

Üleeile, 6. augustil möödus 75 aastat hetkest, mil Jaapani linna Hiroshima kohal plahvatas 580 meetri kõrgusel õhus B-29 Superfortress Enola Gay kohaletoimetatud maailma esimene sõjaline tuumapomm Little Boy. Maailma relvaajaloos oli alanud tuumaajastu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Radioaktiivsuse avastas juba 1896. aastal prantsuse teadlane Henri Becquerel. Seda asusid uurima Ernest Rutherford, abielupaar Curied, Enrico Fermi ja James Chadwick. Laenguta tuumaosakese, nukleon neutroni avastasid alles 1932. aastal kuulsad tuumafüüsikud Enrico Fermi ja James Chadwick. Juba samal aastal avastas Rutherford, et tuumareaktsioonides tekkiv massikadu muutub Einsteini võrrandi E = mc2 järgi energiaks, ent keegi neist ei arvanud, et see energia võetakse lähitulevikus kasutusele.

Saksa teadlased Otto Hahn ja Fritz Strassman uurisid 1930ndatel uraani aatomituumade lõhustumist ja olid üsna lähedal tuumarelva loomisele. Nad avastasid, et kui muidu muundub energiaks vaid pisike ainemass, siis neutronilt obaduse saanud uraani tuumad jagunesid kaheks enam-vähem võrdse massiga aatomituumaks, kusjuures vabanes märkimisväärne hulk energiat. Seda hakati kutsuma lõhustumiseks (ingl fission) ja mitu teadlast eesotsas Leó Szilárdiga avastasid, et kui lõhustumisel vabaneb rohkem neutroneid, siis võiks see põhjustada ahelreaktsiooni. Relva arendamisel oli takistuseks Hitleri suur umbusk «juuditeadlaste» sahkerduste vastu ja fakt, et Norra vastupanuvõitlejad suutsid hävitada kogu sakslaste kontrolli all olnud raske vee tootmise tehase ja varud.

07.08.2020 10.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto