R, 9.12.2022

Kuidas Valgevene diktaator oma positsiooni kindlustab

Aivar Valdre
, BNSi välistoimetuse juhataja
Kuidas Valgevene diktaator oma positsiooni kindlustab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Aastakümneid diktaatorina valitsenud president Aljaksandr Lukašenka on valmistunud paremini kui kunagi varem igasuguse mässukatse mahasurumiseks, märgivad allikad.
Aastakümneid diktaatorina valitsenud president Aljaksandr Lukašenka on valmistunud paremini kui kunagi varem igasuguse mässukatse mahasurumiseks, märgivad allikad. Foto: Shutterstock

Võimude lugupidamatusest ja ebaõiglusest väsinud valgevenelased on peaaegu valmis muutusteks. Koroonaviiruse epideemia, ebastabiilne majandus ja piiri sulgemine töörändele on viinud selleni, et perede niigi kasinad tagavarad on ammendunud. «Valgevenelased ei pruugi tänavaile tulla poliitilistel põhjustel, kuid vaesus võib neid selleks sundida. Neil on praegu kõrini,» ütles anonüümsust palunud opositsiooniaktivist.

Aastakümneid diktaatorina valitsenud president Aljaksandr Lukašenka on valmistunud paremini kui kunagi varem igasuguse mässukatse mahasurumiseks, märgivad allikad.

Seekordne strateegia ei erine kuigivõrd varasematest kordadest. Riigi sees on see suunatud protestimeeleolude vähendamisele repressioonide, massiivse propaganda ja kõikvõimalike manipulatsioonidega. Lukašenka püüab kõigest väest takistada protestide liigset eskaleerumist ning panna inimesi uskuma, et nende aktiivsus on kasutu, seisab kohapealsete informaatorite andmete alusel koostatud dokumendis.

Välisturule «müüb» Lukašenka agaralt ähvardusi – lääneriikidele Valgevene minekut Venemaa täieliku kontrolli alla, Venemaale aga Valgevene võimalikku lahkumist nende mõjuväljast lääne omasse. Seni on see strateegia töötanud tõrgeteta. Ent seekord on panused liiga kõrged ja oht Lukašenkale endale on ükskõik milliste varasemate valimistega võrreldes kasvanud mitu korda.

 

Aljaksandr Lukašenka

Sündinud 30. augustil 1954 lüpsja Jekaterina Lukašenka pojana, isa pole teada.

1975. aastal lõpetas Magiljovi Pedagoogikaülikooli ja 1985. aastal Valgevene Põllumajandusülikooli.

1979. aastal astus komparteisse, 1982. aastal sai kolhoosi aseesimeheks ja 1985. aastal sovhoosi esimeheks.

1990. aastal valiti Valgevene ülemnõukogu saadikuks, aastatel 1993–1994 oli Valgevene parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimees.

1994. aastal valiti demokraatlikult Valgevene presidendiks, 1996. aastal korraldas referendumi, mis pikendas tema 1999. aastani kestma pidanud presidendiaega 2001. aastani.

2001. aasta presidendivalimised võitis juba tulemusega, mis OSCE hinnangul ei sündinud rahvusvahelistele standarditele vastanud hääletusega. Sama hinnang on kõlanud ka 2006., 2010. ja 2015. aasta presidendivalimiste kohta.

1975. aastast abielus Galina Lukašenkaga, arvatavasti ei ela paar aga juba mõnda aega koos.

Tal on kolm poega, neist kaks vanemat – Viktar (44) ja Dzimtrõ (40) – seadusliku abikaasa Galinaga ning noorim, Nikolai (15), arvatavasti Lukašenka endise ihuarsti Irina Abelskajaga.

Venemaa ei allu provokatsioonidele

Inimeste sissetulekute järsk langus ja üldine ebakindlus homse päeva suhtes on kasvatanud protesti massi.

Samal ajal pole Moskva mitte üksnes lõpetanud Lukašenka režiimi rahastamist, vaid nõudnud ka tihedamat lõimumist Venemaaga. Rahastamine ja soodustused Valgevene kaupadele on aidanud luua ressurssi režiimi püsimisele. Ent nüüd on Venemaa nõus andma raha vaid tegelikeks sammudeks kahe riigi integreerimisel.

Mõistagi ei rahulda see Lukašenkat, kes aastaid sai toetust ainuüksi integratsiooni lubamise ja Valgevene demonstratiivse Venemaa mõjuväljas hoidmise eest. Samal ajal korraldas ta mitmeid provokatsioone, et saavutada Venemaa agressiivset reaktsiooni, mida sai siis esitada lääneriikidele.

Moskva soovist praegust olukorda rahustada annab tunnistust ka president Vladimir Putini algatusel reedel toimunud telefonikõne Lukašenkaga.

See strateegia näib naiivne, kuid on toiminud aastaid, selline oli näiteks ka ELi ja Lukašenka dialoog 2010. aasta valimiste eel. Lukašenka provotseeris Moskvat ebasõbralikele sammudele ja esitas seda siis läänele kui ohtu Valgevene sõltumatusele. Venemaad aga hoiatas, et kavatseb liikuda läände. Lõpuks suutis ta Venemaad veenda ning too «ostis» ta ära laenu ja toetusega valimistel. EL sai aga tasuks valimispettusevastaste meeleavalduste julma mahasurumise.

Ent sedapuhku on strateegia tõrkunud – Venemaa Lukašenka provokatsioonidele avalikult ja agressiivselt ei reageeri. Moskva suurendab hoopis majandus- ja infosurvet ja ründab Lukašenkat ennast, raskendades tal valimiskampaania läbiviimist. Ent oht on päriselt olemas – Venemaal on Valgevenega plaanid.

De iure võib Valgevene sõltumatuks jääda, kuid de facto peab kogu kontroll olema Moskval. Venemaa on paigutanud Valgevenesse liiga palju oma vahendeid, et sellest loobuda. IMFi ja teiste seesuguste institutsioonide andmetel on Venemaa toetanud Valgevenet aastate vältel 133 miljardi dollariga. Lisaks on selle riigi asupaik strateegiliselt tähtis (vt Suwalki koridor). Lukašenkat Venemaale alluva Valgevene juhina Moskva näha ei soovi.

Venemaa on juba teinud talle ettepaneku amet rahulikult maha panna ja kontroll riigi üle ära anda. Lukašenka pole soostunud. Ukraina sündmuste tagajärjed ei luba Venemaal ilmselt otsustavat ja agressiivset taktikat kasutada. Moskva mõistab, et igasugune tõsine sekkumine Valgevene valimistesse toob kaasa lääne vihase reaktsiooni. Järjekordseid sanktsioone ei ole Kremlile vaja.

Kreml kasutab selle asemel Valgevenet mõjutavat venekeelset infovälja ja sealse majanduse pitsitamist, olles neid vahendeid seni kasutanud vaid napilt. Venemaa on huvitatud Lukašenka võimult kõrvaldamisest pärast, mitte enne valimisi, ja seejuures riiki destabiliseerimata.

Moskva soovist praegust olukorda rahustada annab tunnistust ka president Vladimir Putini algatusel reedel toimunud telefonikõne Lukašenkaga.

«Venemaa on püüdnud vältida teravaid reaktsioone Lukašenka provokatsioonidele juba üle aasta. Aga samas on kontroll Valgevene üle Moskvale julgeoleku küsimus. Nad ei tagane,» selgitas üks dokumendi autoritest.

Valimiste järel võib Venemaa aga riigipiire ületamata seaduslike vahenditega info- ja majandussurvet suurendades tekitada Valgevenes poliitilise ja sotsiaalse kriisi, «ideaalse tormi», mis hävitab Lukašenka režiimi.

Koroonakriis ja võimude vead sellega seoses on süvendanud Lukašenka-vastaseid meeleolusid. Valgevenel puudusid piisavad vahendid ettevõtete ja elanike toetamiseks.

Mitmete teiste diktaatorite kombel otsustas Lukašenka mitte tunnistada epideemia olemasolu ja samas varjata selle tagajärgi. Haiguspuhangu alguspäevil soovitas president rahval ravida end tööga traktoril ning viina ja saunaga, tervishoiuminister aga kevade, armukohtumiste ja tunnetega.

Valgevenes epideemia vastu võitlevad arstid on sunnitud töökaotuse ja muu tagakiusamise hirmus vaikima ning töötavad äärmiselt rasketes tingimustes, tundes suurt puudust kaitsevahenditest.

Opositsioonikandidaatide neutraliseerimine

On tähtis mõista, et Lukašenka tuli valimistele täielikult mobiliseeritud riigimasinaga. Jõuorganid on 2014. aastast Venemaa ohtu silmas pidades valmistunud hübriidohtude tõrjumiseks. Ametnikud on tõhusalt ära hirmutatud valikuga: nad kas toetavad Lukašenkat või hõivab riigi Venemaa ja nende koha võtavad üle teised, kelle on juba ametisse pannud Moskva.

Valimiskomisjon täidab rangelt kõiki Lukašenka tellimusi ja on täielikult valmis valimisi võltsima.

Kuid siiski on Lukašenka reiting sedavõrd madal, et paljud ametnikud ei taha teda presidendiametisse, vaid näevad temas ebastabiilsuse allikat nii kogu riigi kui ka nende endi jaoks isiklikult. Seni hoiab neid tagasi vaid hirm kujunenud süsteemi ja nende positsiooni vahetumise ees Lukašenka lahkumise korral.

Inimeste rahulolematus ja tohutu usaldamatus Lukašenka vastu tõi kaasa hämmastava vaatepildi – selleks, et anda allkirja opositsioonikandidaatide esitamiseks, moodustusid sõna otseses mõttes kilomeetreid pikad järjekorrad.

Inimesed näitasid üles tohutut potentsiaali protestihääletuseks. Nende soovid on muutunud. Nüüd tahavad valijad näha presidendiametis kogenud juhti, kes on suuteline lahendama riigi majandusprobleemid ja stabiliseerima elatustaseme.

Peamine sõnum on hääletada ükskõik kelle, ent mitte Lukašenka poolt. Praeguse riigipea peamisteks vastasteks osutusid blogija Sjarhei Tsihhanovski, endine panga BelGazPromBank juht Viktar Babarõka ja kõrgtehnoloogiapargi eksjuht Valeri Tsapkala.

Tsihhanovski neutraliseeriti kohe pärast allkirjade kogumise algust ning pandi trellide taha. Talle püütakse fabritseeritud kohtuasjadega kaela määrida miilitsa ründamist ja rahutuste ettevalmistamist. Selle põhjustas populistliku blogija populaarsuse plahvatuslik kasv.

Inimesed näitasid üles tohutut potentsiaali protestihääletuseks. Nende soovid on muutunud. Nüüd tahavad valijad näha presidendiametis kogenud juhti, kes on suuteline lahendama riigi majandusprobleemid ja stabiliseerima elatustaseme.

Tsihhanovski koha võttis üle abikaasa Svjatlana, kellest on sellega saanud ainus sõltumatu kandidaat valimistel. Oma lapsed pidi Tsihhanovskaja viima välismaale, sest Lukašenka režiim ähvardas nad pantvangi võtta.

Tsihhanovski oli esimene, keda Lukašenka püüdis näidata Vene agendina, kes on värvatud riigi olukorda destabiliseerima. Eesmärk oli ühelt poolt mõjutada valijat, aga teisalt demonstreerida läänele ohtu, mis lähtub neid valimisi tegevusetult pealt vaatavalt Venemaalt.

Teine kandidaat, kelle Valgevene võimud neutraliseerisid, oli Viktar Babarõka. Ta läks valimistele Venemaale kuuluva panga eduka juhina. Babarõka sai rahvalt maksimaalse toe, tema kandideerimise poolt koguti pea pool miljonit allkirja. Inimesed uskusid teda. Nad uskusid, et see inimene võib Valgevene majanduse korda teha ja tuua majandussuhted Venemaaga tagasi normaalsetesse rööbastesse. Seejuures oli Babarõka näidanud end palju aastaid metseenina, kellele lähevad korda Valgevene kultuur ja rahvas. Muu hulgas loodi pangas tema juhtimisel unikaalne tuntud Valgevene kunstnike kogu.

Niipea kui kogutud allkirjade hulk ületas 300 000 piiri, peeti Babarõka, tema poeg ja teised kandidaadile lähedased inimesed kinni, süüdistatuna majanduskuritegudes. Babarõka juhitava Venemaa panga võttis üle Valgevene riik. Valgevene jõuametkonnad ja Lukašenka ise aga kuulutasid, et kandidaadi selja taga on Venemaa Gazprom.

Babarõkal keelati seoses nende süüdistustega presidendivalimistel osaleda, sellest hoolimata, et tal oli õigus registreeritud saada.

Lukašenka lähikonda kuuluva allika sõnul pidasid võimud teda tõepoolest Kremli kandidaadiks. Ning seetõttu püüdis president teda kasutada hiljem omamoodi pantvangina kõnelustel Putiniga. Ent selgus, et Babarõka oli tõepoolest end ise üles seadnud sõltumatu kandidaat ja trumbina mängus Venemaaga teda kasutada ei õnnestunud.

Kolmandat kandidaati Valeri Tsapkalat kinni ei peetud. Ta oli sunnitud riigist koos lastega põgenema. Ta ei olnud kaugeltki nii populaarne kui Tsihhanovski ja Babarõka. Teda lihtsalt ei lubatud kandideerima väitega, et suur osa allkirjadest ei ole usaldusväärsed.

Neljapäeval süüdistas Lukašenka aga otsesõnu, et nii Babarõka kui ka Tsapkala kampaania rahastus lähtus Venemaalt.

Võimud on registreerinud valimistele ka kolm tehnilist kandidaati, kes peavad looma elanikele valiku illusiooni. Need on Valgevene parlamendi endine saadik Ganna Kanopatskaja, poliitik Andrei Dmit­rijev, kes juhib kampaaniat «Räägi tõtt», ning Valgevene Sotsiaaldemokraatliku Gramada esimees Sjarhei Tšeretšen.

Opositsioonilist meelsust ilmutanud kodanikke võeti kinni isegi kirja «Belarus» eest valgepunasel särgil. Tegemist on Valgevene rahvusvärvidega, mille võimud on ära keelanud ja mida kasutab opositsioon.

Kõik tehnilised kandidaadid andsid üle igaüks ligi 100 000 allkirja, kuid valimiskomisjon kuulutas, et kõigil neil oli allkirju pea 140 000. Samas ei suutnud komisjon selgitada, miks need kandidaadid said kirja rohkem allkirju, kui esitasid, aga teised vähem.

Valimiskampaania ajal on rahvas märgatavalt enam radikaliseerunud. Selle esimestest päevadest ilmutasid inimesed repressioonidega silmitsi olles vaprust ja suurepärast organiseerimisvõimet.

Opositsioonilist meelsust ilmutanud kodanikke võeti kinni isegi kirja «Belarus» eest valgepunasel särgil. Tegemist on Valgevene rahvusvärvidega, mille võimud on ära keelanud ja mida kasutab opositsioon.

Erariietes KGB ja miilitsa töötajad nabisid end esitlemata inimesi tänavail kinni ja vedasid kohtusse, kus neile esitati süüdistused avaliku korra rikkumises.

Hirmutatakse ka sõltumatuid ajakirjanikke. Neid peetakse meeleavaldustel kinni akrediteeringutest ja lubadest hoolimata ning mõned pannakse kuni 15 päevaks istuma.

Tõsise löögi alla on sattunud Valgevene blogijad – tuntuimad neist on vahistatud. Igasugused protestiilmingud surub miilits julmalt maha. Poliitvangide hulk Valgevene vanglates hakkas märgatavalt tõusma veel enne valimiskampaania algust.

Valimisteks valmistusid innukalt ka valimiskomisjonid. Neis puuduvad sõltumatud liikmed. Riiki ei ole kutsutud OSCE ja teisi rahvusvahelisi vaatlejaid. Kohalike vaatlejate arvu on kärbitud ja nende sekka mahuvad vaid riigimasina esitatud vaatlejad.

Valimisi tohivad komisjoni pressikeskusest üle kanda eranditult vaid Valgevene riiklike meediakanalite esindajad.

Paralleelselt käis ettevalmistus ka jõuametkondades, kus pesti sisevägede ja OMONi töötajate ajusid. Võim püüab vastandada neid muule elanikkonnale ning tõestada, et vaid Lukašenka valitsemine tagab neile priske äraelamise, opositsiooni võidu korral aga kaotavad nad kõik.

Ühtekokku on kampaania algusest peale kinni peetud ja represseeritud pea tuhat inimest ja see hulk suureneb. Repressioonide ulatus on praegu viimase kümne aasta suurim.

Sellisel moel loodab Lukašenka rahva ära ehmatada ja protestimeeleolud alla suruda. Lisaks kasutatakse välisvaenlasena Venemaad.

Politseinikud peatasid jalgrattaga mehe loata meeleavaldusel, mis peeti Valgevene 2020. aasta presidendivalimiste opositsioonikandidaatide takistamise vastu.
Politseinikud peatasid jalgrattaga mehe loata meeleavaldusel, mis peeti Valgevene 2020. aasta presidendivalimiste opositsioonikandidaatide takistamise vastu. Foto: Natalia Fedosenko/natalia Fedosenko/tass

President kahtleb oma jõus

Diktaatori lähikonnas toimuvaga tuttavate allikate andmeil on võimudel soov meeleavaldused lõplikult maha suruda valimispäeval, ilmutades opositsiooniaktivistide suhtes maksimaalset julmust.

Samas ei ole president oma jõus kindel ja seda tunnetab ka lähikond.

Lukašenka ei taha tõepoolest riskida, sest ootab ju teda valimiste järel legitiimsuse lõplik kaotus, nägelused Venemaaga ja raha puudumine kodanike elatustaseme hoidmiseks. Seda hoolimata asjaolust, et tal on suur võimalus repressioonide abil neist võidukalt välja tulla. Ent võimu säilitamine sellistes tingimustes on äärmiselt problemaatiline, seetõttu on Lukašenka sillutanud endale ka taganemisteed.

Lukašenka perekonna «varulennuväli» on Lähis-Idas. Suur osa varadest, kinnitamata andmeil 17 miljonit dollarit, on üle kantud Katarisse. Nende asjaoludega võib seletada ka diktaatori vanima poja Viktari aktiivsust selles piirkonnas.

Valgevene ametnike ja jõuametkondade juhtide seas on alanud praegusest olukorrast väljapääsu otsimise protsess. Kindlasti mõistavad nad, et Lukašenkal legitiimsust enam ei ole. Samuti mõistavad nad, et Lukašenka põgenemise korral ei hakka neid keegi kaitsma.

Ent kui jõuametkondadel valikut pole, sest neil on presidendiga «veresidemed», siis ametnikud otsivad väljapääsu. Kui Lukašenka jõublokki ei saa kuidagi läänemeelseks nimetada, siis paljud ametnikud seda on. Enamjaolt on need head spetsialistid, kes on end oma valdkonnas ise üles töötanud.

Mõistagi ei soovi ametnikud vastutada Lukašenka pattude eest ja tahavad säilitada oma positsiooni. Veel vähem tahavad Valgevene ametnikud sattuda Venemaa kontrolli alla.

Seepärast on juba praegu Lukašenka selja taga moodustatud varjatud läänemeelne ametnike opositsioon, mis soovib diktaatori kukutamise korral kontrolli riigi üle enda kätte võtta. Aga võimalik ka, et provotseerida tema põgenemine meeleavalduste ajal. Seda juhul, kui jõutakse kompromissile jõublokiga.

Sellisel moel on otse Lukašenka selja taga küpsenud paleepööre. Kas see peaks teoks saama, selgub vandenõulaste vaprusest ja kiirelt muutuvast poliitilisest olukorrast.

Rahva radikaliseerumine viitab paraku ka võimalikele ohvritele protestide ajal. Pole välistatud reaalsed terroriaktid või libauudised nende korraldamisest opositsiooni poolt. Selline teguviis on tuttav Valgevene lähiajaloost, kui meenutada näiteks Valge Leegioni (1990. aastate vabatahtliku relvastamata kaitseorganisatsiooni) kaasust.

«Lukašenka on alustanud ennetavat lööki. Vene võitlejate kinnivõtmine on näitemäng, mis peab vaataja ette valmistama Lukašenka peamiseks etteasteks, kus ta päästab Valgevene ja hävitab kõik vaenlased,» ütles üks allikatest.

Lagunev süsteem

Valimispäeval on ühe plaani järgi kavas protestid maksimaalselt jõuliselt maha suruda, et inimesed lähikuudeks ära hirmutada, põhjendades seda hiljem Vene provokatsioonidega ja ja kutsudes lääneriike teda kaitsma.

Ent juhul kui Valgevene nomenklatuur saavutab konsensuse kasvõi osaga jõuametkondade juhtidest, suudab ta provokatsioonide või millegi muu abil Lukašenka kukutada või võtta tema põgenemise korral riigi üle.

Diktatuur on süsteem. Selle süsteemi mutrikesed ei armasta sugugi alati süsteemi ennast, kuid see on nende viis selles maailmas ellu jääda. Ja praegu on Lukašenka ehitatud süsteem piisava hulga ressurssideta lagunemas.

Presidendil on head võimalused need valimised võita, kuid arvestades Venemaa aktiivsust ja siseringi varjatud vandenõu, ei ole tal tõsiselt võetavat võimalust pärast valimisi oma võimu pikalt säilitada.

Lukašenka ise kinnitas neljapäeval usutluses Ukraina ajakirjanikule, et ei kujuta end ette kellegi muu kui presidendina, oletades samas, et võiks pakkuda inimestele ka psühholoogilist nõu.

«Ma lõpetaksin, kui oskaksin midagi muud, kuid sellest on saanud mu eluviis,» ütles ta.

Märulipolitsei osana on OMONil parimatest võitlejatest koosnev kiirreageerimisüksus. 
Märulipolitsei osana on OMONil parimatest võitlejatest koosnev kiirreageerimisüksus. Foto: Natalia Fedosenko/natalia Fedosenko/tass

 

9. augusti must stsenaarium

Erimiilitsasalgale OMON on juba antud ülesanne olla nii karm kui võimalik. Märulipolitsei osana on neil parimatest võitlejatest koosnev kiirreageerimisüksus. Nende eesmärk on ilmutada maksimaalset julmust, Minski OMONi üksusi saadetakse tugevdama teiste linnade üksused.

Ka teised sisejulgeolekuüksused saavad olema maksimaalses valmisolekus, muu hulgas valmistutakse käiku laskma veekahureid.

Sõjaväe eriüksuslased võtavad Minski ringtee juures positsioonid sisse 8. augustil ja jäävad ootama edasisi käske. Praegu valmistuvad nad puhastama ja hoidma oma valduses olulisi hooneid.

9. augusti õhtust 10. augustini on erakorralises tegutsemisvalmiduses ka Valgevene KGB eliitüksus Alfa ja presidendi julgeolekuteenistuse töötajaist moodustatud teine erirühm.

Viimaste ülesanne on väidetavalt tulistada märulipolitseinikke, kes lähevad võltsitud valimiste vastu protestivat rahvast maha suruma. Nad ei pruugi kasutada snaiprirelvi, vaid pigem kergemaid käsirelvi.

Varsti pärast seda, kui märulipolitseinikke on tulistatud, võtab KGB üksus Alfa vahi alla seltskonna väidetavaid Vene palgasõdureid Minski hotellis Euroopa.

Seejärel kuulutab Aljaksandr Lukašenka välja eriolukorra ning sõjaväe eriüksuslased saadetakse meeleavaldust laiali ajama silmapaistva julmusega, et rahvast maksimaalselt hirmutada. Võimalik, et tekivad lausa eraldi poliitvangide laagrid, midagi sellist on Lukašenka lähikondlased väidetavalt arutanud.

Läänele näidatakse «asitõendeid» Moskva hübriidsekkumisest Valgevene valimistesse. Hoogsalt tõmmatakse paralleele Ukraina Maidani tulistamistega. Samu asitõendeid esitletakse ka valgevene rahvale, koos selgitustega, et neid päästetakse Vene agressiooni käest.

Pärast seda astub Lukašenka uusi samme oma võimu edasiseks kindlustamiseks. Muuseas näiteks üritab elimineerida läänemeelseid oma lähikonnas, et läänel ei jääks suuremat valikut, kellega Minskis asju ajada.

Märksõnad
Tagasi üles