T, 5.07.2022

Taevast langemata jäänud rootslaste lipp

Lauri Vahtre
, ajaloolane
Taevast langemata jäänud rootslaste lipp
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Lihula lahingus surnud hertsog Karli pitsat. 
Lihula lahingus surnud hertsog Karli pitsat. Foto: Rootsi ajaloomuuseum

Eestlaste maa oli 1220. aastaks juba üle kümne aasta kannatanud ristisõdijate ning nendega liitunud latgalite ja liivlaste röövretkede käes. Selline oli tollane taktika: hävitada vastase ressursse (külasid, vara, inimesi), kuni ta vastupanust loobub ja end uue võimu alla heidab, võttes vastu ristimise. Esimestena langesid rünnaku alla lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, kuid ristisõdijate soov allutada endale kogu Eesti sai üha ilmsemaks. 1217. aastal tabas Mandri-Eesti maakondade ühisväge raske kaotus Madisepäeva lahingus, kus langes ka vastupanu peamine korraldaja Lembitu. Kuid kaotuse raskust ei maksa üle hinnata, sest vaid aasta hiljem kutsus Riia piiskop Albert endale appi Taani kuninga Valdemar II. Järelikult ei olnud kaalukauss selleks ajaks veel lõplikult sissetungijate poolel ja nad vajasid abi. Valdemar II maabuski 1219. aastal suure sõjaväega ja nelja piiskopi saatel Lindanise, tulevase Tallinna all. Maabumiskoht oli valitud ilmselt selle järgi, et Revala ja Harjumaa (esimene neist kattub laias laastus praeguse Harjumaa ja teine praeguse Raplamaaga) olid selleks ajaks veel alistamata ja krooniku sõnul kõrkust täis. Järgnenud lahingus olevat taanlasi kaotusest päästnud vaid taevast langenud lipp – Dannebrog (taanlaste lipp), maailma vanim rahvuslipp.

Sissetungi nurjamine

Märksõnad
Tagasi üles