Juhtkiri: õnnetus sosistab tulles

  • Beiruti õnnetus paneb mõtlema Eesti olukorra peale
  • Eestis on seitse ammooniumnitraati hoiustavat ettevõtet
  • Õnnetuste vältimiseks peab rangelt eeskirju järgima
Vaade õhust Beiruti sadamale, kus 4. augusti õhtul plahvatas teadaolevalt 2750 tonni ammooniumnitraati. Õhku lennanud laohoone kohal haigutas eile sügav kraater, selle kõrval asunud teraviljasilo hävines täielikult. FOTO: AFP/SCANPIX

Suure katastroofi järel inimesed ikka küsivad iseendalt ja teistelt asjaosalistelt, kuidas selline õnnetus sai ikkagi juhtuda ning kas me tõesti ei saanud selle ennetamiseks midagi varem ära teha. Samuti on inimlikult mõistetav, et seejuures otsitakse ka süüdlast. Sageli taandub probleemi algpõhjus mitmete korduvate vigade esinemisele või lihtsalt lohakusele.

Beiruti sadamas toimus sadade hukkunutega õnnetus, mis sai alguse suure koguse ammooniumnitraadi plahvatamisest. Ei saa märkimata jätta, et lisaks inimohvritele jäi kodutuks hinnanguliselt 300 000 inimest. Kui selline asi juhtuks Eesti pealinnas, siis on päris õudne ette kujutada apokalüptilist vaatepilti, kus nii paljud elanikud jääksid õnnetuse korral ilma eluasemeta. Meid aga päästab asjaolu, et Tallinna asustustihedus on tunduvalt hõredam kui 1,8 miljoni elanikuga Beirutis.

Sellised õnnetusjuhtumid maailmas panevad küsima, kui turvaliselt võime ennast koduses Eestis tunda ning missugused ettevaatusabinõud on meil kasutusele võetud kõige mustemate stsenaariumide vältimiseks.

Tänases Postimehes saab lugeja tutvuda tehniliste lahendustega, mida kasutavad plahvatusohtlikke aineid käitlevad ja hoiustavad Eesti ettevõtted, et tagada võimalikult kõrge ohutusetase. Meil on teadaolevalt seitse ettevõtet, millel on luba hoiustada ammooniumnitraati. Neist kolm kuuluvad A-kategooriasse ehk neil on luba käidelda ammooniumnitraati sisaldavat väetist mahus rohkem kui 10 000 tonni.

 

JUHTmõte

Kõik sellised näited, kus mängus on inimlik eksimus või lohakas suhtumine kokkulepitud reeglite täitmisesse, panevad mõtlema, kui õhukesel jääl me eneselegi märkamata teinekord viibime.

Täpsustuseks olgu öeldud, et Beiruti sadamas väetiseterminalis plahvatas 2750 tonni ammooniumnitraati. Sealse õnnetuseni viis sulaselge saamatus, et mitte öelda ametkondlik vilistamine kõige elementaarsematele turvanõuetele. Liibanoni peaministri Hassan ­Diabi sõnul hoiti tonnide viisi plahvatusohtlikku ainet kuus aastat laos, kus ei rakendatud mingisuguseid ennetusmeetmeid.

Nii räige lohakus Eesti kontrolli- ja järelevalvesüsteemis ilmselt läbi ei läheks. Päästeamet teeb regulaarseid kontrolle ohtlikke kemikaale käitlevatele ettevõtetele. Samuti aitavad inimlikku eksimust vältida temperatuuri­andurid ja kaitseklapid.

Ent turvalisus kestab nii kaua, kui suudetakse järgida Eesti ja Euroopa Liidu kehtestatud reegleid. Keegi ei saa ilmselt sajaprotsendiliselt kinnitada ega ümber lükata, et ka kõige väiksem järeleandmine siseturvalisuses ei võiks halbade asjade kokkulangemisel põhjustada enneolematut kahju.

Meie lähiajaloos on olnud üks selline õnnetusjuhtum, mis sai alguse just nimelt eeskirjade jämedast rikkumisest. Viis aastat tagasi läks põlema Silmeti haruldasi metalle käitlev tootmishoone, mille tagajärjel paiskus õhku mürgist suitsu ja tahma. Toona ei olnud palju abi ka kõrgtehnoloogilistest seadmetest, mis pidanuks ohust varakult märku andma.

Kõik sellised näited, kus mängus on inimlik eksimus või lohakas suhtumine kokkulepitud reeglite täitmisesse, panevad mõtlema, kui õhukesel jääl me eneselegi märkamata teinekord viibime.

Selleks, et pealtnäha ebatõenäolised õnnetusjuhtumid ei saaks tulevikus toimuda, on vaja järjepidevalt olla nõudlik tööeeskirjade täitmisel. Määramatus jääb alati alles, kuid vähemasti saame öelda, et oleme endast olenevalt teinud kõik, mis vähegi meie võimuses.

Seotud lood
07.08.2020 10.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto