E, 27.06.2022
Intervjuu ⟩ Cédric Énard oma põhimõtetest, karistusmeetoditest ja suvisest frustratsioonist
Kas tõesti on mõne mehe jaoks koondiseuks juba sulgunud?
Cédric Énard ei karda emotsioone välja näidata, kuid on vaja hoolealuseid tagant utsitada, kuid lõppude lõpuks peavad mängijad ise endas selle leegi üles leidma. Foto: Julia Rahn via www.imago-images.de/imago images/Pressefoto Baumann/Scanpix
Karl Juhkami
, reporter
Cédric Énard oma põhimõtetest, karistusmeetoditest ja suvisest frustratsioonist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Kui Cédric Énard eelmise aasta detsembris Eesti meeste võrkpallikoondise uue peatreenerina välja kuulutati sõnas prantslane, et tema põhiliseks eesmärgiks on hea esinemine 2021. aasta kodusel EM-valikturniiril. Selleks lootis ta põhja laduma hakata tänavu ning mingil määral ta seda ka teha sai…

Paraku vajutasid koroonaviirus, vigastused ning hoolealuste (elu)valikud tema plaanidele tugeva pitseri. Esiteks jäi maailmas möllava koroona tõttu ära suve esimesse poolde planeeritud Euroopa Kuldliiga, mistõttu pidi koondis tänavu piirduma vaid sõpruskohtumistega. Ent neistki ahvatlevaim, duell valitsevate maailmameistrite poolakatega, kadus samamoodi viimasel hetkel koroonaigavikku.

Lisaks tuli Énardil mängida sootuks teistsuguste kaartidega, kui esiti loodetud. Kes jäi eemale vigastuse tõttu (Hindrek Pulk – õlg, Renee Teppan – õlg), kes küsis suve aegsasti pere tõttu vabaks (Ardo Kreek), kes pidi minema ajateenistusse (Märt Tammearu, Renet Vanker), kes sai laagris vigastada (Andrus Raadik), kes sai kaksikute isaks (Kert Toobal), kes loobus ise (Keith Pupart) ning kes pidi poole pealt siirduma klubi juurde (Robert Täht ja Timo Tammemaa).

Märksõnad
Tagasi üles