N, 30.06.2022

Tuulekellad, hingeõhk ja pitsitus Ugala «Katkuhauas»

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Tuulekellad, hingeõhk ja pitsitus Ugala «Katkuhauas»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Luule Komissarovi (Kaata) ja Kadri Lepa (Mina) kahekõne võimetus ongi Priit Pedajase lavastuse telg. 
Luule Komissarovi (Kaata) ja Kadri Lepa (Mina) kahekõne võimetus ongi Priit Pedajase lavastuse telg. Foto: Heigo Teder

Priit Pedaja lavastuses küünituvad äraandja mälestuste pikad sõrmed tänapäeva kriipima. 

Ugalas «Katkuhaua» esietendusel mõtlesin, kuis Panso kooli seitsmenda lennu lõpetanud lavastajad Merle Karusoo ja Priit Pedajas on mõlemad järjekindlalt tegelenud mälu ja mäletamise teemaga. Teinud seda erinevas laadis, mis tingitud loomenatuurist, üksiti määratud ära sünniaastaga: Karusool 1944 nagu ka Ene Mihkelsonil, Pedajasel 1954.

Ene Mihkelsoni romaan «Katkuhaud» (esmatrükk 2007) on ühtaegu palavikuna kaasakiskuv lugemine, tekst kujunditest tiine. Priit Pedajase kompaktne, lakooniline dramatiseering keskendub Kaata äraandja-pihtimustele metsavendluse ajast, nimeta tegelane Mina, metsavenna tütar, oma tädi kuulamas ja jälgimas, tõde otsimas ja kaotamas. Luule Komissarovi – Kaata ja Kadri Lepa – Mina dialoogid, kahekõne võimetus ongi lavastuse telg.

Märksõnad
Tagasi üles