Sisukord
Kultuur
Tänane leht

Tuulekellad, hingeõhk ja pitsitus Ugala «Katkuhauas»

3 min lugemist
Luule Komissarovi (Kaata) ja Kadri Lepa (Mina) kahekõne võimetus ongi Priit Pedajase lavastuse telg.  FOTO: Heigo Teder

Priit Pedaja lavastuses küünituvad äraandja mälestuste pikad sõrmed tänapäeva kriipima. 

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ugalas «Katkuhaua» esietendusel mõtlesin, kuis Panso kooli seitsmenda lennu lõpetanud lavastajad Merle Karusoo ja Priit Pedajas on mõlemad järjekindlalt tegelenud mälu ja mäletamise teemaga. Teinud seda erinevas laadis, mis tingitud loomenatuurist, üksiti määratud ära sünniaastaga: Karusool 1944 nagu ka Ene Mihkelsonil, Pedajasel 1954.

Ene Mihkelsoni romaan «Katkuhaud» (esmatrükk 2007) on ühtaegu palavikuna kaasakiskuv lugemine, tekst kujunditest tiine. Priit Pedajase kompaktne, lakooniline dramatiseering keskendub Kaata äraandja-pihtimustele metsavendluse ajast, nimeta tegelane Mina, metsavenna tütar, oma tädi kuulamas ja jälgimas, tõde otsimas ja kaotamas. Luule Komissarovi – Kaata ja Kadri Lepa – Mina dialoogid, kahekõne võimetus ongi lavastuse telg.

10.08.2020 12.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto