Nädalavahetus ligi 40-kraadises Itaalia leitsakus on eestlaslikult heledat nahka korralikult jumestanud. Ei suuda ettegi kujutada, mida tunnevad mehed sellise ilmaga palavas ralliautos. Kujutlusvõimet polegi pikalt tarvis painata, sest kohe-kohe saan omal nahal Hyundai WRC-autoga sõitmist tunda.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui sain teada, et mul avaneb võimalus sõita maailma kõige kiirema ralliautoga, olid esimesed tunded vastuolulised. Ühelt poolt lapsepõlveunistuse täitumine, teisalt hirm, sest nii kiires autos polnud ma varem istunud. Täiskiirusel sõitmisest rääkimata.

Vallandunud adrenaliin ületas hirmu ning võtsin väljakutse vastu. Kas ma ikka adusin, millele olin alla kirjutanud? Minu võimalus Hyundai WRC-autos kaardilugeja kohal istuda avanes kõvakattega teel. Põhjaeurooplased on harjunud kruusaga ja külg ees sõitmisega. Siis näeb esiaknast vaid puulatvu ja sõidusuuna jälgimiseks tuleb külgmisi aknaid kasutada. Püüan ennast rahustada teadmisega, et asfaldil sõitmine peaks ju rohkem tavaliiklusele sarnanema.