Ilves: Eesti hea maine on nüüd tuhmunud

Toomas Hendrik Ilvesele meeldib istuda Mulgimaal oma Ärma talu pargis, kuhu on puid istutanud kümned riigitegelased üle maailma ja paljud Eesti kultuuriinimesed. FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eesti tähistab 20. augustil iseseisvuse taastamise 29. aastapäeva – sellele traditsioonile pani oma esimesel ametiajal aluse eelmine president Toomas Hendrik Ilves. Praegu elaks Ilves üsna tagasitõmbunult oma pere keskel, kui teda ei kutsutaks pidevalt üle maailma foorumitele rääkima Eesti edust.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Taasiseseisvumispäeva tähistamine 20. augustil Kadrioru roosiaias on teie algatus. Traditsioonide loomine on osa riigi ehitamisest, kuid kõik traditsioonid ei kinnistu. See aga kinnistus. Miks?

Eelistan nimetada 20. augustit iseseisvuse taastamise päevaks. Sõna «taasiseseisvumispäev» kätkeb endas midagi passiivset, just nagu oleks vabaks saamine olnud ette määratud või juhtunud iseenesest. Miski ei ole ette määratud, miski ei sünni iseenesest. See vähendab kõigi nende panust, kes selle nimel tööd tegid, kes kannatasid vangilaagrites, kes surid. Eestlased taastasid iseseisvuse ise, suurte pingutustega.

Samas, mõlemad sõnad on veidi pikad, et need omaseks ja kasutatavaks jääksid. Äsja mõtlesin, et «jätkupäev» oleks parem, täpsem ja eesti keelele omasem nimetus. Eesti riik ei lõppenud okupatsiooniga. See kestis edasi. 20. august on päev, mil eestlased tänu enda ponnistustele jätkasid de facto oma toona 73 aastat vana riigi peremeestena, mis oli de jure kogu aeg eksisteerinud.

Millised eeldused peaksid olema neil, keda erakonnad pakuvad riigi välispoliitikat juhtima?

Ettevalmistuse ja lugemuseta inimesel ei pruugi olla adekvaatset arusaama riigi välispoliitika olemusest. Välispoliitika ei ole iseenesest midagi keerulist, kuid see on oskustöö. Kui oled seda teinud ja end sellega aastaid kursis hoidnud, siis saad aru, mis on võimalik, mis on sobiv ja mis ei ole.

Kui ei ole seda teinud, siis ei ole teadmisi ega oskusi. Siis minnakse üle võlli, riigi seisukohti ei võeta tõsiselt, kuni tuleb tõsiselt võetavam minister. Kui ministriks pannakse inimene, kes ei ole sellega kunagi tegelenud, on sageli tulemuseks lihtsustatud seisukohad: Venemaa on paha, USA on hea. Või vastupidi, arvamus, et just mina olen see, kes lõpuks ja kiiresti Venemaaga suhted parandab.

Sellest, kui lõppes teie presidendiaeg, möödub varsti neli aastat. Maailmas ja ka Eestis on paljugi muutunud. Ka Donald Trump sai USA riigipeaks juba siis, kui teie olite ametist prii. Kuidas hindate Ameerika poliitilise elu suundumusi?

Kui ei tehta sohki, siis on üsna selge, et Ameerikas tuleb peale valimisi võimuvahetus. See on ametis oleva presidendi puhul üsna haruldane, tavaliselt valitakse president ka teiseks ametiajaks.

Nii ebapopulaarset ja vastuolulist presidenti pole vähemalt 20. ja 21. sajandil Ameerikas olnud. Ameeriklased erinevad näiteks sakslastest väga lihtsa põhiseaduse poolest. Ühendriikide põhiseadusse ei panda kõike kirja. Trump aga muudab tavasid, mis on välja kujunenud 240 aasta jooksul. Sisseharjunud tavasid: kuidas käitud, mida teed, kust tulevad kokkuleppepunktid. See pole kestlik käitumisviis.

Kuidas iseloomustaksite Eesti praegust seisundit?

Eesti näeb väga hea välja, isegi talvel. Kuid kardan, et oleme stagnatsioonis.

Kui Iirimaa sadakond aastat tagasi iseseisvus, siis oli see täis noori ja ägedaid mehi: neil oli unistus 800 aasta brittide võimu all olnud kodumaa üles ehitada. Kui Iiri Vabariigi algusest oli möödas 30 aastat, said seda alguses vedanud nooremad mehed vanaks, algas stagnatsioon. Algas odav rahvuslus, mis ei viinud kuhugi. Ei olnud uusi ideid ega uut tõuget, et edasi minna.

15.08.2020 18.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto