Kirjanik Kivirähkile – aurikule ja inimesele

Andrus Kivirähk oma romaani «Rehepapp» ainetel valminud mängufilmi «November» esilinastuse järelpeol 2017. aastal. FOTO: Mihkel Maripuu

Mein Gott! Kivirähk – viis kümpi! See fakt, mis sai küpseks täna, tuleb meil kõigil püstipäi vastu võtta, pole mõtet hakata ühtegi kehaosa liiva alla peitma ning teesklema, et kui meie ei näe juubelit, siis pole teda olemas; või kui ka on, siis läheb tähelepanupuuduse tõttu pettunult minema ning jätab meie rahvakirjaniku rahule, laseb tal igavesti nooreks jääda.

Et rinda rebestav ehmatus kiiremini järele annaks, tunnistagem tõde kogu tema valus ja viletsuses, rüübakem see kibe karikas põhjani ühe lausega: meie elav klassik on jõudnud väärikasse vanusesse, võtnud ootamatult hea tempoga esimese suurema kontrollpunkti teel kipspeaks kirjandusmuuseumi fuajee mausoleumivaikuses ning iga enesest lugupidava kooli emakeeleklassi tolmusel kapipealsel.

Viis kümpi – sel puhul peaks keegi justkui midagi ütlema. Mõne optimistliku ja joviaalse kaastundeavalduse. Andma kinnitust, et sünnipäevalaps, kes pole tegelikult juba ammu enam laps, on olnud rõõmuks ja uhkuseks mitte üksnes iseendale ja oma perekonnale, vaid kogu eesti rahvale. Nonii, see sai nüüd ära öeldud. Mida veel?

Sellised juubelijutud on alati otsekui noored nekroloogid. Sest mis õige pidupäev see 50 aasta juubel ikka on, rohkem peielaua kostüümiproov kadunukese enda osavõtul! Siit alates läheb tee üldise bioloogilise paratamatuse tõttu juba pigem allamäge, näoga loojangu suunas. Silmapiir ei liigu enam eest ära, ei hoia turvalist pikivahet. Vaid hakkab marssima vastu nagu Birnami mets Macbethile.

Kivirähk saab süllekukkunud vanadust nautida vähemalt selles mõttes stressivabalt, et iga enesest lugupidava loomeinimese peamine paleus – sümboolne surematus – on tal käes. Ta on üks neist vähestest meie kaasaegsetest kaasmaalastest koos Arvo Pärdiga, kes elab läbi oma loomingu kindlasti üle mitte üksnes meid kõiki ülejäänuid, vaid ühtlasi ka iseennast. Parafraseerides Rummot: õhtu jõuab, päev veereb, aga meil – s.t ka meie lastel ja lapselastel ja nende lastel jne – on Andrus Kivirähk!

Kujutlusvõime kõikevõitev jõud

Üheks armastatud kunstiliseks võtteks, mida Kivirähk oma loomingus suhteliselt suure sageduse ning eduga algusest peale kasutab, on sõnade, soovide ja metafooride muutumine tõeluseks. Nii tehnilises kui sisulises plaanis on selle taga vastavalt autori ning teose võtmetegelas(t)e fantaasia – ketist lahti lastud kujutlusvõime kõikevõitev jõud, mis garneerib tegelikkuse otsekui tuhksuhkruga, lisab reaalsusele seda rikastava ja vabastava maagilise mõõtme. Meenutagem kasvõi Kivirähki esimest lasteraamatut «Kaelkirjak» (1995), milles saavad kraanadest kaelkirjakud.

Sõnade ja soovide muutmine tõeluseks on ilukirjanduse privileeg, mida ajakirjandus kahjuks üldiselt kasutada ei saa ega tohi. Sest vastutustundetu fantaseerimine läheb vastuollu žurnalisti kutse-eetikaga, liigne kujutlusvõime triivib leheneegri kaugele tema tegelikust tööpõllust, milleks on tegelikkus. Üheplaaniline tegelikkus, lisadeta tegelikkus, maagilise ja mütoloogilise mõõtmeta tegelikkus.

Täna teeme klassiku juubeli puhul erandi. Sest ühe Kivirähki loomingus esineva fiktsionaalse soovi realiseerimine reaalsuses on antud juhul ajakirjanduslikus mõttes täiesti jõukohane ning legitiimne. Ja nimelt: tema seni viimase romaani «Sinine sarvedega loom» (2019) minajutustaja pihib oma päevikule: «Vahel ma mõtlen, et kuidas oleks, kui ma ühel hommikul ärkan ja lähen uulitsale ja ostan lehepoisi käest värske ajalehe ja seal on kohe esimese külje peal suur pealkiri, kus mind kiidetakse! Ja pealkirja järel veel pikk lugu ka, ikka ainult minust ja kõik puha selge kiitus. See võib küll niisugune õnn olla, et pea hakkab ringi käima, nii et tõuse lendu!»

Nojah, see on nüüd tehtud, romaanitegelase fantaasia sai muudetud teose autori jaoks tõeluseks: viide esiküljel, pealkiri ja pikk lugu. Otsast lõpuni üks kiidulaul. Kirjutatud täiesti ilma kujutlusvõime abita. Kuid ega Kivirähki kiitusega ilmselt taevasse ei tõsta. Autorina, kes pole mitte ainult kirjanik, vaid ka kolumnist ning avaldab seega midagi (enamasti isikupärast ja kvaliteetset) iga nädal, on ta komplimente kuulates piisavalt karastunud, õppinud nendega vastakuti sattudes haigutust alla suruma. Umbes nagu külakaunitar, kes saab iga poeskäigu ajal keskeltläbi kolm abieluettepanekut.

Andrus Kivirähk. FOTO: Sander Ilvest

Pidupäeva panegüürika – olgu see kuitahes siiras ja põhjendatud – on muidugi piinlik. Sest igal tasakaalustatud enesehinnanguga inimesel on kiitusega kohati keerulisem toime tulla kui kriitikaga. Sest lihtsalt pole olemas ühtegi mõistlikku viisi sellele adekvaatselt (ehk ühteaegu lugupidavalt ja enesekriitiliselt) reageerida. Elav inimene ei peaks ideaalis ülemäära palju kiitust pälvima. Kipspead küll, palun väga, nemad ei kuule enam midagi, nemad ei pea tänulikkust teesklema.

Aga kiitkem ikka. Kasvõi kiusu pärast. Ning seda enam, et juubelijutt jätab vastupidiselt nekroloogile võimaluse piirduda üksnes loominguga, ei kohusta rääkima inimesest, kummardama tema suurt südant, õilistama tema püüdlusi, heroiseerima eneseületusi, lunastama postuumselt tema patte. Kivirähkist polegi õnneks suurt midagi teada: ei ühtegi kõmulist eraelulist seika, unustamatut skandaali, faktiliselt tõestatud kinnitust mingitest äärmuslikest iseloomujoontest, tõekspidamistest, käitumistavadest vms. Või siiski?

Skandaal seisab siseukse taga?

Mul on selliseid tuttavaid, keda tänaval kohates mõtlen (ja mõnikord ka ütlen) esimese asjana: «Kuidas sa veel vabaduses viibid!?» Sest tean, millega nad tegelevad, kuidas teenivad igapäevast leivakest ning kuivõrd vastuolus on see kehtiva karistusseadustikuga. Viimasel ajal olen hakanud seda mõtlema ka Kivirähki puhul, kui silman tema natuke melanhoolsena mõjuvat kogu koos koerakesega kuskil Tallinna tänavatel uitamas.

Andrus Kivirähk koer Robiniga. FOTO: Eero Vabamägi

Ma ei tunne Kivirähki ega kahjuks ka mitte tema koera, ent tean, mida ta on kirjutanud ja rääkinud ning mil määral on see iga päevaga tõenäoliselt aina vähem aktsepteeritud nende üha arvukamate, häälekamate ja mõjukamate inimeste silmis, kes ehitavad peamiselt süüdistustele ja vastandumistele tuginedes uut ja paremat maailma.

Teatud mõttes kuulub Kivirähk – st tema loomingu paremik – maailma, mida enam ei ole. Eelmisesse maailma, üheksakümnendatesse ja sajandivahetusse – aega, mil Eestis läks poliitiliselt ja juriidiliselt nii palju auru majandus- ja julgeolekuküsimustele, et lihtne inimene sai teha, mida tahtis, mil sõna oli veel vaba. Solvumiskultuur oli alles sipupükstes, kodanikel oli hiljuti lõppenud nõukogude perioodist all tugev karastus. Elu vastuolulisust pigem tervitati, selles ei nähtud mitte puudust, vaid rikkust.

Kirjanik Andrus Kivirähk 1990. aastatel. FOTO: Ly Menov

Meie päevil käib pikkade ja raskete sammudega mööda maailma tolerantsuse tont, mis ilmutab suurt sallimatust kõigi näiliste sallimatuseilmingute suhtes. Olen viimasel ajal korduvalt hirmuga mõelnud, et Kivirähki võib juba väga varsti tabada Alari Kivisaare ja Hard Rock Laagri saatus – kui tuua kaks tänavusuvist kohalikku näidet. Kui mõelda, mida ta aastakümnete jooksul on oma kirjanduslikes tekstides ja kolumnides kirjutanud ning raadiosaates «Rahva oma kaitse» koos Mart Juurega kokku jahvatanud, mida öelnud enda meelest hea ja eluterve huumori pähe nt naiste, neegrite ja seksuaalvähemuste kohta, siis kangastub suur puu, kel tuleb mingil hetkel pista kindlasti rinda äikesega, mis kuskil kaadritaguses vaikuses jõudu kogub.

Mõni kirjandusteadlane võiks Kivirähki isiku ja loominguga teha nt arvukaid neegrimotiive kogudes ja analüüsides tõsimeelselt sama, mida Sven Kivisildnik ja Indrek Särg tegid veerand sajandi eest naljaga pooleks (sisuliselt žanri paroodiana) Hando Runneliga, kui kirjutasid tema värsside põhjal uurimuse «Eesti gay-luule järjekordne algus».

Andrus Kivirähk ja Mart Juur. FOTO: Meisi Volt

Kivirähkist saaks kerge vaevaga tänuväärse (ehkki mõistagi täiesti teenimatu) ohvrilooma rassismivastases võitluses. Mispeale hakkaksid tema teoste ees sulguma riiklike teatrite ja kirjandusajakirjade uksed, lasteajakirjadest ja rahvusringhäälingust rääkimata, raamatukogud toimetaksid tema teoseid öötundidel tagaukse kaudu hoovi püstitatud tuleriitadele. Kui Kivirähk oleks rootslane, oleks midagi sellist ilmselt juba toimunud...

Must vöö kujutlusvõime vabamängus

Minu ellu tuli Kivirähk oma loominguga vist juba 1980. aastate lõpus. Vist, sest ega ma ei tea siiani täie kindlusega, kas millalgi 1987. ja/või 1988. aastal ETV saates «Noortestuudio pärastlõuna» lühiajaliselt jooksnud seriaal «Lakaluuk» oli Kivirähki kirjutatud või mitte. Olen kogu aega teadnud, et (vähemalt osaliselt) oli, aga kirjalikku kinnitust sellele pole, mingitest videosalvestustest rääkimata.

Minu, toona 12-aastase Viljandi poisi jaoks oli see igatahes kõige kõvem asi (kui jäähoki välja jätta), mida ma eales telekast olin näinud. See asi kammis mul ja minu võitluskaaslastel nii ära, et seriaalist kuuldud ning kiiresti mällu kleepunud repliike sai koolis pedagoogide hämminguks esitatud nii valitud kui ka valimatutel hetkedel.

Sellest kujunes mingiks lühikeseks ajaks koguni meie – esimest korda õitsvat absurdihuumorit nuusutanud ning oma süütu reaalsustajuga sellele kirglikult andunud varateismeliste – salakeel. Sest ega õpetajad paistnud teadvat, kust pärineva teksti taasesitamise eest meid klassist koridori (või halvematel juhtudel koju) rahunema saadeti. Empaatilisemad ja vanamoodsamad pedagoogid arvasid vist, et noorus pole läinud mitte üksnes hukka, vaid ühtlasi ka hulluks.

«Lakaluuk» oli seriaal (täpsemalt vist küll kaudne paroodia seriaalile «Kaevutee»), millega kohtudes kukkusid minu senised arusaamad dramaturgilisest tekstist, nõukogude televisioonist ja tegelikkusest kaksiktornidena kokku. See kuulutas nii poliitiliselt kui kultuuriliselt ette mingit täiesti uut ajastut, mis jõudis kohale alles koos 90ndate algusega.

1990. aastate esimesel poolel kerkis Kivirähk oma Ivan Orava lugudega juba laiema avalikkuse teadvusesse. Neist lehesabadest sai kiiresti kultuslik lugemisvara. Enne kui Orava lood lõpuks ametlikult raamatukaante vahele jõudsid («Minevik kui helesinised mäed», 1995), võis aeg-ajalt siin ja seal näha, kuidas fanaatilisemad lugejad olid ajaleheväljalõigetest endale ise armastuse ja hoolega raamatu kokku köitnud. Kui palju lehelugusid saab samasuguse kohtlemise osaliseks? Heal juhul üks miljardist.

Olen alati arvanud, et kunsti ülesanne on muuhulgas vaidlustada enesestmõistetavusi, päästa meid ette ära tõlgendatud (ning seega justkui «valmis saanud») tegelikkuse käest. Kivirähk on seda kutsumust järginud kiiduväärse järjekindluse, viljakuse ning meisterlikkusega. Oma loomingus on ta alati sikutanud ühel või teisel moel vaipa alt tegelikkusel ning valitsevatel kaanonitel, sh läinud kohati kõige «pühamate» asjade kallale. Ivan Orava lugudes olid nendeks muuhulgas rahvuslik ohvripaatos, müüt ürgeestlaslikust tarkusest, vaprusest, headusest ja meelekindlusest ning esimese Eesti Vabariigi ja Konstantin Pätsi kultus.

Hoopis teises tundetoonis ja teiste tegelaste toel on ta pöördunud nende teemade juurde tagasi mitmetes teostes, millest väärivad minu silmis eelkõige mainimist romaan «Rehepapp» ning näidendid «Eesti matus» ja «Ingel, Ingel, vii mind taeva...».

Renessanslik naer modernses kastmes

Kivirähk on autor, keda pole ei kirjaniku ega üldiselt ka kolumnistina eriti huvitanud olustikuline realism. Ta pole teinud kirjanduse pähe ajakirjandust, pole pakkunud kinnitust käibetõdedele ega lohutust väärkohelduile, pole tegelenud tundekasvatusega. Mille eest olen talle väga tänulik. Ühtlasi meenutan heldimusega, kuidas ta on jutustuses «Kõrvetavate silmade juhtum» pannud lugeja moraaliteadvuse sümboolse pilgu tapma tekstiridadel negatiivseid tegelasi. «Nii suur on kirjanduse võim!» kirjutab ta teeseldud uhkuse ja heldimusega!

Andrus Kivirähk oma romaani «Rehepapp» ainetel valminud mängufilmi «November» esilinastusel 2017. aastal. FOTO: Mihkel Maripuu

Enamasti mängib Kivirähk oma teostes suureks neid inimlikke iseloomujooni, mida on üldiselt ikka pigem madalaks peetud. See on renessanslik naer postmodernistlikus kastmes. Talle meeldib luua kirjanduslikke karikatuure inimestest, kes on milleski väga veendunud; inimestest, kes võtavad iseennast ja oma sotsiaalset rolli väga tõsiselt; inimestest, kellele miski on väga püha. Tema teksti hellade roomikute all on saanud rafineeritud huumori skalpelliga kastreeritud kõiksugu üllad ideaalid, sügavad tunded, targad mõtted ja kangelaslikud teod. Milleks? Ikka selleks, et lasta siia maailma natuke rohkem õhku, rõõmu ja vabadust.

Kivirähki teosed (sh lastele kirjutatud jutud) on ühel või teisel moel murendanud meie kollektiivset maailmapilti ja reaalsustaju, neis valitsevaid tõekspidamisi, kinniskujutelmasid ja normatiive. Ent teinud seda harvanähtava kerguse ja kerglusega, mis on paraku täiesti võõras ka suuremale enamikule maailmakirjanduse absurdiklassikutest (nt Ionesco, Beckett jt). Kivirähk ei ürita olla kirjanikuna täiskasvanulik ja tõsiselt võetav – need kaks mõttelist kohvrit, mida paljud tema kolleegid teosest teosesse läbi kõigi ridade käeotsas kaasas tassivad, ei rõhu tema õlgu, ei lämmata tema kujutlusvõimet ei sunni suuremale enesetsensuurile.

Targa inimesena on Kivirähk hoidunud tõest ja õigusest alati nii kaugele kui võimalik. Tema romaani «Liblikas» minajutustaja August lausub sõnad, mida võiks soovi korral pidada üheks Kivirähki loomingu kreedoks: «Tõde on labane ega ole enamasti piisavalt ilus. Tõde vedeleb nagunii kõikjal nagu pori, peksa ainult jalaga eest, et veidigi liikumiseks ruumi saada.»

Andrus Kivirähk. FOTO: FOTO: Toomas Huik/Postimees

Kivirähki teostes on tegelikkus enamasti midagi, mis tuleb peategelastel mitte üksnes üle elada (nagu karm elusaatus, kehv kliima või parandamatu iseloomujoon), vaid võimalusel ühtlasi ületada. Nagu ületatakse pohmelli – murtakse valu ja vaeva käest õndsusesse, hämarusest valgusesse. Selles tuleb talle – ning seega ühtlasi või eelkõige tema tegelastele – appi maagilise realismi võttearsenal. Kivirähk on autor, kes ei lase oma tegelastel tegelikkuse kätte surra. Tema teostes on argine ja maagiline tasand enamasti paralleelselt ja läbisegi. Kivirähk saab seda endale lubada, sest tal on must vöö kujutlusvõime vabamängus.

Ka siin võiks autori eest kõnelda «Liblikast» pärit August: «Ja sarnastes luiskamistes ongi möödunud minu elu [...] sest kui juba kord vale magus maik suhu on pääsenud, ei raatsigi enam sellest loobuda, nii saepuruse maitsega tundub pärast niisugust hõrgutavat suutäit see alalõpmata üks ja sama range tegelikkus.»

Kirjutab nagu üleskeeratud kirjutusmasin

Oma teoses on Kivirähk idealiseerinud ja poetiseerinud laiskust ja mugavust. Mis on mulle, kõigutamatule oblomovlasele, ülimalt sümpaatne. Samas olen mõelnud, et Kivirähki enda kui luust ja lihast inimese jaoks on selles ideaalis vist paraku rohkem soovmõtlemist kui tegelikkust. Sest kuidas jõuab laisk inimene nii palju kirjutada? Kuidagi ei tohiks jõuda. Ja kui jõuab kirjutada, siis järelikult pole laisk.

Kivirähk on ebainimlikult produktiivne, teda iseloomustavad ka kirjanikuna ajakirjanikule omane visadus ja viljakus. Ta näib kirjutavat nagu üleskeeratud kirjutusmasin. Läbisegi romaanid, lühiproosa, näidendid, lastejutud, följetonid, filmide ja teleseriaalide stsenaariumid, ooperilibretod... Ühtlasi teeb ta raadiosaadet, avaldab kirjandusarvustusi, lavastab teatris. Tehnilises plaanis saan ma sellisest tootlikkusest aru, aga sisulises plaanis mitte. Sest kust tuleb inspiratsioon?

Kivirähk ei käi minu teada sotsiaalse elu põhjakihtides antropoloogina mõtteainet ja inspiratsiooni kogumas, ei lesi kuude kaupa loomemajades, ei anna teostele võimalust kasvada ja küpseda pikalt oma eraelulises spliinis. Ühtlasi pean vajalikuks välja tuua, et temalt pole kunagi kostnud minu kõrvu hala kultuuri (sh kirjanduse ja kirjanike) riikliku alarahastatuse kohta. Neil päevil, mil kirjanikupalk näis ühiskondlikult oluline teema, lausus ta ajakirjanikele, et suudab endale ise elatist hankida.

Tema seni viimase romaani «Sinine sarvedega loom» minajutustaja Oskar kirjutab: «Mina olen ikka mõelnud, et küll oleks tore, kui kõik need metsakollid ja vanapaganad, kellest muinaslugudes räägitakse, päriselt ka olemas oleks.» Kui sedasorti seltskond annaks välja preemiat «välisuhete arendamise ja viljaka mainekujunduse eest», siis oleks Kivirähk selle pälvinud juba ammu. Ning ilmselt korduvalt. Viis, kuidas ta on müütilise ja mütoloogilise tasandi integreerinud taaskasutusmeetodil oma realistliku vundamendiga kirjandusteostesse, on muljet avaldav nii oma kvantiteedilt kui kvaliteedilt.

Või on tal see preemia siiski juba käes, aga mitte tänukirja, logodega kruusi ja sooja käepigistuse, vaid millegi sootuks praktilisema näol? Vaadates tema teoste ebaloomulikult suurt kogumahtu (ning sealjuures keskeltläbi suhteliselt kõrget kunstilist taset), tundub ainuke loogiline selgitus, et Kivirähk on saanud muinasrahva käest kingituseks kratid, kes kirjanduslikku toormaterjali koju tassivad ning vahetustega ööpäev läbi trükikõlblikuks tekstiks kokku kirjutavad. Loodame, et seda süütut – Kivirähki enda loodud maailmapildist rikutud/rikastatud – spekulatsiooni kirjanike liidu aukohtus iialgi arutama ei hakata...

Kirjaniku ja tema loomingu väärtuse mõõtmiseks on erinevaid kriteeriume. Üks neist on kindlasti suutlikkus tabada arhetüüpe ning luua müütilis-monumentaalse mõõtmega karaktereid. Ehkki Kivirähk on neid laenanud häbitult muuhulgas Kreutzwaldilt, Lutsult, Tammsaarelt ja isegi Shakespeare’ilt, leidub neid peaaegu tööstuslikus koguses ka tema enda loodute hulgas Mulle meenuvad esimestena Ivan Orav, Õuna Endel, professor Kott, Lumemees jne. «Eesti matus» ongi otsast lõpuni üks arhetüüpide paraad. Lotte ja tema sõbrad on saanud koguni omanimelise teemapargi, mille kohta olen seni kuulnud üksnes ülivõrdelisi kiidusõnu.

Andrus Kivirähk esitles Helsingis oma uut soomekeelset lasteraamatut FOTO: FOTO: Marko Tubli

Üheks (kirjandus)teose hindamise kriteeriumiks on selle võime luua kultuurilist (ning otsapidi ka sotsiaalset) sidusust, mida meie kaasaja ühiskondades killustunud kultuuriruumi tõttu üha enam napib. Praegune aeg ei suuda (ega otsapidi vist ka soovi) enam sünnitada uusi tüvitekste – neid teoseid, millega on tuttav kriitiliselt suur hulk inimesi ning läbi mille on seega võimalik pidada kultuuri sees kildkondade ja subkultuuride ülest diskussiooni ja dialoogi. Praegus­aja eesti kultuuris Kivirähkile selles liinis kahjuks väärilist vastast pole.

Väga tore, aga mis edasi? Viis kümpi on vanusena selline ebamäärane ja salakaval staadium, mille kohta sobiks kasutada määratlust ühest Jethro Tulli omaaegsest hitist: too old to rock’n’roll but too young to die. See on «väärikas» vanus. Milleks see kohustab? Mida see võimaldab? Kas või kuivõrd ta Kivirähkile mõjub? Elame, loeme...

Pikka iga, kirjanik Kivirähk! Loodan lugejana, et Sa ei võta veel auriku kuju (nagu see juhtus nimitegelasega ühes Vladimir Majakovski luuletuses, mida on siinse teksti pealkirjas parafraseeritud), et Sa ei saa uut kodu ja funktsiooni kuskil argise ja mütoloogilise maailma ristumiskohas, kus ootab juba ees nt jäämurdja Suur Tõll, et Sa ei kiirusta kipspeaks! Sest kipspea saad Sa olla kaua...

15.08.2020 18.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto