Nende kahe lähenemise vahel on meil vaja leida sobiv tasakaal ühiskonnas. Ühelt poolt on oluline teenida võimalikult suurt tulu, teisalt peame olema veendunud, et raiete planeerimisel jätkuks metsa ka meie lastele ja lastelastele, et ka nemad saaksid sellest tulevikus osa. Kas metsameeste pakutud formaalne jaotus aitab paremini metsanduse ees seisvaid probleeme lahendada, on keeruline öelda. Vähemasti on elukogenud meestel konkreetsed ideed, mis võiksid olla edasise arutelu teemaks.
Eesti metsanduse ehk kõige suurem probleem on eri seisukohtade polariseerumine, mida metsameeste pöördumine võiks aidata taas kokku viia. Ühiskonnas on juurdunud stereotüüpsed vaated kahest konkureerivast poolest. Ühel poolel on aktivistid, kes on valmis ennast kasvõi kettidega puu külge siduma, peaasi, et keegi vanu ja küpseid puid maha ei raiuks. Teisel pool aga rahaahned ärimehed ja metsaomanikud, kes kasumi teenimise nimel ei löö risti ette lendoravate elupaiga hävitamisel. Selleks, et Eesti metsa küsimuses tekiks mingisugunegi konsensus, ei saa ilmselt ükski asjaosaline oma veendumustest lõpuni kramplikult kinni hoida.
juhtmõte
Metsadebatis on oluline, et kõik asjaosalised saaksid tähtsamatest mõistetest ja meetoditest ühtviisi hästi aru, sest teisiti on pea võimatu kompromissile jõuda.
On täiesti mõistetav, et lageraie – olgugi et ajutine nähtus uue metsa kasvufaasis – tekitab inimestes vastuolulisi tundeid, eriti kui see on aset leidnud kodulähedases metsas, millega seostuvad igasugused mälestused.