Siinkohal toon keskkonnapsühholoogi vaatest välja kaks olulist põhjust, miks tuleks jätta sadamaraudtee koridor roheliseks ja autovabaks ning pakkuda seal inimestele kergemat liiklemis- või kulgemismarsruuti. Kui talvel kirjutas liikuvusekspert Aksel Part (TPM 12.12.2019) just vana sadamaraudtee ala potentsiaalsest kasulikkusest jalgrattasõidu ja jalakäimise mugavuse võimaldamise koha pealt, lisaksin siia ka tartlaste vaimse tervise vaatevinkli.
Sõiduteed tekitavad paratamatult müra. Kui müra on krooniline, tekitab see füsioloogilist stressi, märgatavat vererõhu tõusu ning südame- ja veresoonkonna haigusi. Kergliiklusteel on võrreldes sõiduteega madalama mürataseme tõttu kindel eelis.
Ka kodumaise analüüsi tulemuses tuuakse välja, et Tartu mürataseme suurenemist soodustab peamiselt uute magistraalteede rajamine (Hendrikson & Ko, 2018) ning uue üldplaneeringu keskkonnamõjude hinnangu järgi on samuti müra vähendamise seisukohast positiivne, kui uusi magistraaltänavaid läbi linna vaiksete alade ei rajata.
Teise olulise faktorina tooksin välja roheluse ja looduse stressi leevendava mõju. Üha kiirenevat ning stressi teket niigi soodustavat elutempot arvestades võiks olla linnal enda elanikke maksimaalselt toetav roll, pakkudes võimalikult meeldivat keskkonda. Teadusuuringud näitavad, et inimesed kogevad üldiselt rohkem positiivseid emotsioone ja vähem väsimust, kui nad jalutavad või sõidavad rattaga roheluses, võrreldes ruumides viibimise või tänaval kõndimisega.
Vähemalt praegu on sadamaraudtee koridor lubavalt roheline, mitte ei kujuta endast pisikest haljastusriba mõne tänava ääres. Raudtee endisele asukohale uue sõidutee rajamine suurendaks müra ja tõstaks ümbruses elavate inimeste stressitaset, rohekoridoril koos vaikse kergliiklusteega saaks olla aga vastupidine mõju. Lisades kesksele kergliiklusteele ka huvitavaid puid, pinke või muid kujunduselemente, saab teha selle keskkonna veelgi põnevamaks ja meeldivamaks.