Esta Tatrik: Püha Agatha rätik

Esta Tatrik FOTO: Erakogu

Sitsiilias räägitakse üht lugu. See olevat juhtunud Etna 1991–1993 purske ajal. Laavavood ähvardasid Zafferana küla. Olukord muutus kriitiliseks. Valitsus saatis helikopterid, appi tulid ka Ameerika õhujõudude kopterid, millelt loobiti laava teele selle peatamiseks betoonplokke. Algul näis, et sellestki ei pruugi abi olla. Viimases hädas meenus külaelanikele püha Agatha, Sitsiilias armastatud pühak. Kirikust toodi kiiruga välja Püha Agatha rätik ja lehvitati seda ähvardava laavavoo suunas. Ning oh imet, vaid kilomeeter enne küla laava peatus. Püha Agatha rätik aitas. Kõik tänasid püha Agathat. Mis helikopterid? Mis betoonplokid? Mis looduse juhus? Vaevalt küll.

Jah, teaduspõhise maailmavaate seisukohalt pole laavavoo peatumisel ja püha Agatha rätikul vähimatki põhjuslikku seost. Tõsi, on juhuslik kokkulangevus, kaks sündmust sattusid ajas sobivasse järjestusse – rätiku kirikust väljatoomisele järgnes laavavoo peatumine. Oluline, et kõik juhtus just selles järjekorras. Oleks olnud vastupidi, poleks sündinud mingit imet.

Inimesed usuvad, et püha Agatha rätik teeb imet. Samamoodi usuti keskajal, et linna ümber maad üles kündes saab takistada katkul linna jõudmast. Katkubakteril on aga ülesküntud maast sügavalt ükskõik. Nagu ka närilistel, kes bakterit tõhusalt edasi kannavad.

Maske kantakse. Moekamad kannavad neid paremal küünarnukil, vähem moodsad vasakul randmel.

8

Kui inimene on hädas, sobib häda vastu põhimõtteliselt ükskõik mis abivahend. Näiteks Covidi leviku piiramiseks kohustatakse kandma näomaske. Rõhutan, et ma ei taotle siin teaduslikku tõde, aga teadaolevalt pole riikides, kus maskide kandmine on tehtud suuremal või vähemal määral kohustuslikuks, toimunud Covidisse nakatumise märgatavat vähenemist.

Samas riikides, kus maskikohustust pole – nagu näiteks Eesti –, ei ole Covidisse nakatumine märkimisväärselt tõusnud.

Sitsiilias (ja kogu Itaalias) tuleb maske kanda avalikes siseruumides, näiteks poes. Lõuna-Itaalia pääses kevadisest haiguspuhangust kergelt, kuid maske kohtab tänavapildis kõikjal. Neid kantakse. Moekama olemisega inimesed kannavad neid paremal küünarnukil, vähem moodsad vasakul randmel. Näol ei kanna neid keegi.

Poeuksel tuleb siiski mask ette panna. Teen seda minagi – võtan käekotist kokkuvolditud maski. Pärast voldin jälle kokku ja pistan tagasi käekotti. Jah, ma tean, et meditsiinilisest seisukohast on selline teguviis sügavalt kasutu.

Sitsiilias viiakse maskikohustust läbi Itaalia loomingulisuse ja Saksa täpsusega. Enne muuseumipääslat kogunevad inimesed tihedasse kobarasse. Pääslas tuleb mask ette panna ja lasta end kraadida, enne kui lubatakse ühekaupa piletikassa ette astuda. Röntgen, kust varem seljakott hoolikalt läbi lasti, seisab tööta. Vedage oma pommi, peaasi, et palavikku pole!

Suhtumine on muutunud ka kirikutes. Varem tuli paljad õlad rätiga katta – mul on selleks tarbeks alati kaasas nii-öelda kirikurätt. Sellel suvel paljad õlad Jumalat ei sega! Märkus tehakse aga kohe, kui maski ees pole.

Kui Eestis maskikandmine kõige kiuste kohustuslikuks peaks saama, oleks raske uskuda, et neid kantaks kuidagi teisiti kui Itaalias. Seega, kasutult. Pealegi, Eestis apteegist ostetud siniste maskide pakil on info, et viiruse eest need ei kaitse.

Nagu püha Agatha rätik, millega lehvitada laavavoo poole. Kui Covidist jagu saadakse, öeldakse, et maskid aitasid. Ja kõik tänavad taas püha Agathat ja tema rätikut.

21.08.2020 24.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto