Suve auk. Kundera – kas vaese mehe Proust?

Milan Kundera 1973. aastal. FOTO: AFP/SCANPIX

Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus hiljuti tšehhi/prantsuse klassiku Milan Kundera jutukogumik «Veidraid armastuslugusid» Küllike Tohveri tõlkes (esimest korda ilmus 2011), mis koondab autori esimesi jutte aastatest 1958–1968. Kundera ise ütleb, et just nende lugudega sai enam-vähem paika tema autorimina.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eesti keeles on jutukogumiku pealkiri tõlkijal tõlgitud «Veidrateks armastuslugudeks». Ma ise neid otseselt veidrateks ei julge pidada. Ingliskeelses tõlkes on sama sõna tõlgitud «laughable» («naeruväärne, naljakas»). 1965 ilmusid Lembit Remmelgase tõlkes kolm Kundera lühilugu pealkirja all «Naljakad armastuslood: kolm melanhoolset anekdooti» – üks neist, «Ja keegi ei naera», on ka siin esindatud. Kogumiku parimateks võib pidada selle esimest ja viimast lugu – «Keegi ei naera» ning «Eduard ja Jumal». Kuna Kundera loomingus on tähelepanuväärsel kohal totalitarismikogemus – 1975 emigreerus ta Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale –, võib neist kahest destilleerida ka enam-vähem kahte äärmuslikku eetilist rada, mida sellises ühiskonnas (võib-olla igasuguses ühiskonnas või organisatsioonis) elamine üldjuhul võiks pakkuda – kas jääda endale truuks või siis vastupidi, ennast maha salata ja muganduda. Ehkki selline gradatsioon on arvatavasti mitmekesisem. Kumb parem on, peaks jääma ilmselt lugeja otsustada, sest Kundera on ikka tahtnud olla autor, kes jätab asju lugeja otsustada; kes on «ambivalentne», «polüfooniline» ja sellisena «väärt». Uurida modernse eksistentsi keerukust, see on olnud Kundera kirjanikukreedo.

Kesksel kohal neis lugudes, nagu ilmselt armastuseski, on maskeraad, mäng märkidega. Üks parimaid sellise maskeraadi kirjeldajaid on kirjandusloos olnud prantslane Marcel Proust, kes on ühtlasi Kundera suur iidol.

19.08.2020 22.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto