Oma elu Tallinna ja Narva vahel jagav Katri Raik on tuttav eri vaatenurkadega. Helmete «otse-ja-pasunasse» stiili ta heaks ei kiida, kuid mõistab, et sellest võib üht-teist õppida. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Katri Raik (52) on jõudnud palju. Ainuüksi aastail 2009–2019 pidid trükipressid tootma talle hulga nimekaarte, millel ametid aina vaheldusid: Narva kolledži direktor, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler, Sisekaitseakadeemia rektor, siseminister. Nüüd on see kõik juba minevik, sest mullu sügisel vannutati Katri Raik riigikogu XIV koosseisu liikmeks ning alates volbriööst on ta ka füüsilisest isikust ettevõtja. Teha ühekorraga mitut asja ongi Raikile tavaline: kindlasti suudaks ta võtta näiteks jalast ära kingi, pidades samal ajal üht oma kümnetest igapäevastest telefonikõnedest ning möödaminnes pestes ka käsi. Meie kohtumise hommikul on komplekt lihtsam: rüübata kohvi Go Hotel Shnelli fuajees, oodates samal ajal ajakirjanikku – kuid pikemas plaanis ka kell 11.36 väljuvat Narva rongi – ja lapata samas kärsitute käeliigutustega ajalehte, nii et ühelegi leheküljele ei kulu üle paari sekundi.

Kuna hommikupäike kuumutab kõvasti läbi suurte klaasakende, sünnib juba uus plaan: kallata kohv ümber topsi, osta kaasa võileib ning otsida varju Snelli tiigi äärses pargis. «Seal võib esineda elu selle kõigis vormides,» hoiatan, kuid Raik annab energilise naeratusega («Ma olen Narvast!») teada, et ta ei karda ei pätte ega tolmu. Oh, ta on toimekas. Haarab kõik oma kolm käekotti – need kaaluvad kokku vähemalt kohvrijagu – ja juba välguvadki läikivpunased varbaküüned maani ulatuva valge kleidi alt ühe pisut lagunenud pargipingi poole tüürides.