Rahvuse sünd Valgevenes: kasvavad nagu võrsed läbi asfaldi

Põhjused tänavale minekuks on mitmesugused, kuid neid ühendab üks mõte – Aljaksandr Lukašenka võimu küünilisus. Foto: Artur Kuus

Vähem kui kaks nädalat kestnud kõige suuremad Valgevene iseseisvusaja meeleavaldused on näidanud, et elanikud on olnud liiga kaua oma presidendi, diktaator Aljaksandr Lukašenka ja tema valitsemise stiili suhtes tolerantsed. Meeleavaldajate seas on palju noori, haritud ja intelligentseid inimesi. Nendega on nüüd liitunud ka teised: eakad ja Lukašenka elektoraat.

Põhjused tänavale minekuks on mitmesugused, kuid neid ühendab üks mõte – võimu küünilisus.

Kujutame ette, et oled 30-aastane Tatjana, kes elab Minskis, oled abielus, töötad reklaamivaldkonnas, saad keskmist palka. Oma elus pole sa muud peale Lukašenka režiimi näinud. Enne presidendivalimiste päeva, 9. augusti õhtut, kui selgus, et ametlike tulemuse järgi võitis valimised taas alates 1994. aastast ametis olnud riigipea suure häälteenamusega, olid sa saanud kohalikust valimisjaoskonnast vastuse, et just seal ei saanud Lukašenka häälteenamust. Sinu jaoks on see väike võit!

Kuid olukord muutub kiiresti ja rõõm kaob mõne tunni pärast. Sinuni jõuab info, et osa teistes valimisjaoskondades hääletanutest ei saanud sedagi vastust, sest tuli märulipolitsei ning viis komisjoni liikmeid lihtsalt minema. Ükski elusolend sinu ümber ei usu, et Lukašenka sai ligi 80 protsenti hääli. Sa lähed tänavale, kus leiad tuhandeid kaasamõtlejaid.

Illusioone sul oma tuleviku ja riigi kohta pole juba aastaid. Kõik algas ülikoolipingis. Aastaid tagasi sattusid musta nimekirja – õppeasutusel oli nimekiri nendest, kes ei osalenud presidendivalimistel. Pärast seda tuli probleeme ühiselamu ja eksamitega. Õnneks pääsesid.