N, 8.12.2022

Urmas Sõõrumaa: praegu tuleb linnas raha teenida, et maal talupidaja olla

Sirje Niitra
Urmas Sõõrumaa: praegu tuleb linnas raha teenida, et maal talupidaja olla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 13
Adilasse heaolukeskust rajav Urmas Sõõrumaa nentis, et kõik nõuded ja kulud on maal samad, mis linnas, aga inimeste sissetulek ja käive mitu korda väiksemad.
Adilasse heaolukeskust rajav Urmas Sõõrumaa nentis, et kõik nõuded ja kulud on maal samad, mis linnas, aga inimeste sissetulek ja käive mitu korda väiksemad. Foto: Remo Tõnismäe

Suurärimees ja erakondadele heldelt toetusraha jagav Urmas Sõõrumaa on seisukohal, et riik peab pöörama suuremat tähelepanu maaelule ja talumajapidamiste ise toimetulemisele, neid ei tohi koormata samasuguste nõuetega nagu linnas. Maaelul peaksid olema senisest suuremad toetusprogrammid ja maksuerisused.

Esmalt tahaks teada, milline on teie isiklik seos maaelu ja -tööga.

Olen maal sündinud ja kasvanud. Minu eelnevad teadaolevad kümme põlvkonda on samast piirkonnast ehk kunagisest Hageri kirikumõisast pärit. Olen lapsest peale teinud kõiki maatöid: hobusega niitnud, kündnud ja külvanud. Keerulisemad metalli- ja elektritööd on enamasti jäänud väljaõppinud inimeste teha. Viimasel ajal olen küll pigem rohkem peremehe rolli taandunud, sest ei jõua ajapuuduse tõttu kõike ise teha. Aga elan praegugi maal ja toitun maast, seega on seos igapäevane ja väga lähedane.

Mida meie praegusest maaelust arvate?

On väga tähtis, et üha rohkem talukohtasid korda tehakse. Eestis ringi sõites on pilt juba päris hea. Mis puudutab põllumajandust ja karjakasvatust, siis ma seda sisuliselt kommenteerida ei oska. Arvan, et seal puututakse kokku samade probleemidega nagu minagi, kui rajan oma kodumaadele Adilasse heaolukeskust. Kõik normatiivid, nõuded ja kulud on seejuures samad, mis linnas, aga sissetulek ja käive mitu korda väiksemad. Igal juhul arvan, et maal hakkamasaamine, mis on meie inimeste energeetiline alus, vajab eraldi tähelepanu ja senisest enam riiklikku tuge.

Mida arvate EKRE viimasel ajal palju kriitikat saanud nõnda­nimetatud maaelu hävitamise poliitikast?

Mina ise põllumajandusega ei tegele ega ole ka õige inimene seda kommenteerima. Kuid tundub, et ilma erilise tähelepanu ja toeta ei pea meie väiketalud avatud maailma konkurentsile vastu.

Mõned küsivad, miks üldse maaelu toetama peaks. Mida sellisest suhtumisest arvata?

Eestimaa rikkus algab hõredast asustusest, puhtast loodusest koos põldude, metsade ja rabadega. Koda, väiksed talukohad, kogukonnatunne on inimeseks olemise alus. Kui me enda juuri ei tunneta, on oht siin laias maailmas ära eksida.

Olete istutanud oma kodukanti ja mujalegi tuhandeid puid. Miks?

Olen istutanud koos lähedaste inimestega vähemalt 30 000 puud. Neist rohkem kui 300 pargipuud on kasvama pandud konkreetselt esiisade ja -emade mälestuseks, tänuks neile lähedastele, kes mind siin ilmas siiani õpetavad.

Üks eraldi tammering on pühendatud kõikidele minu lastele ja igaühe puust saab alguse uus lugu uue puudereaga. Tamm kasvab kuni 400 aastat kõrgusesse ja jätkab kuni 800 aastat laiusesse kasvamist, see on midagi väga hoomamatut ja võimast. Tore on ronida puude otsas, kus on kord roninud sinu esivanemad.

Teile on tähtis mõiste „koda”. Mida selle all mõistate ja kuidas seostub see kodakondsuse ja juurtega?

Meil, eestlastel on oma ajalugu. Meil pole olnud sajanditepikkust kuningriiki, vaid meie eluspüsimise algsem osa oli lõkke ümber asetsev koda. Edasi tulid suitsutare, talud, külad ja väiksed linnad. Sealt ka mõiste kodakondsus ja mitte citizen või midagi muud. See on omamoodi sümboolne – igal sõnal on ju oma tähendus ja energeetika.

Tehkem esmalt korda oma koda ehk algkihid, nagu pere, talu ja väiksemad kogukonnad, siis hakkab ka pealmine kiht paremini tööle. Seega tuleb pöörata suuremat tähelepanu maaelule ja talumajapidamiste ise toimetulemisele. Mitte koormata neid samasuguste nõuetega nagu linnas. Transport, veevarustus, kanalisatsioon – kõik see ei peaks vastama samasugustele nõuetele nagu linnas, et ei tapaks koda ära, aga arvestaks loodusega ehk ei reostaks seda.

Näen seetõttu, et maaelul peaksid olema senisest suuremad toetusprogrammid ja maksuerisused.

Mida on teinud aga meie viimane liberaalne põllumajanduspoliitika? See on visanud meie maaelu väga hästi toetatud Euroopa põllumajanduse keskkonda, kus ellujäämiseks on väga vähe võimalusi. Maaelu on vaja aidata iseseisvalt toimima. See on meie olemusele vajalik, sest seal on meie juured.

Praegu tuleb linnas raha teenida, et maal talupidaja olla. Maaelu vajab nii toetusi kui ka maksuerisusi. Küsimus pole selles, kas majanduslikult ots otsaga kokku tuleme, vaid Eesti inimese olemuse säilitamises. Et metsad, puhas vesi ja puhas loodus oleks säilitatud. Infrastruktuur tuleb korda teha ja asjaajamine paindlikumaks muuta. Tähtis on, et elu maal jääks maaelu sarnaseks, sest linnalike normatiividega me teistest ei eristu.

Mööda ei saa praegusest kuumast teemast ehk suhtumisest võõrtööjõudu. Mida sellest arvate?

Kui standardselt mõelda, siis oleme ise peremehed ja sulased palkame mujalt, nii nagu see üldjuhul maailmas toimub. Aga see ei tähenda orjapidamist, nagu mõned armastavad öelda. Eesti on nii väike ühiskond, et oma külast sulase palkamine meil lihtsalt ei toimi. Me ju ise käime ka võõral maal tööl.

Kuidas sai alguse Adila puhkekeskus ja mille poolest erineb see teistest omataolistest?

Alguse sai see minu esiisade ja -emade kaudu, kümme põlvkonda enne mind on seal kandis oldud. Uhke olen, et mul on sellised juured, mille olemasolu ma tunnen, ja looja on andnud mulle võimaluse seda maakohta väärtustada ehk teha see teoks, millest esivanemad kunagi ehk unistasid.

Kodu ehk koda ning pere on teile tähtsad. Kas inimesel võib neid elu jooksul mitu või koguni palju olla? Kas on võimalik elada mitu elu?

Olen seda meelt, et elu ei lõpe surmaga ja energeetiline elu kestab edasi.

Inimene saab suure osa oma energiast isalt, emalt ja eelnevatelt põlvedelt. See kõik toimib läbi mäletamise ja tänulikkuse ning sinna tuleb ka tagasi anda. Ehk igaüks peaks tagasi andma võimaluste piires oma perele, kodule ja ühiskonnale.

Näiteks mitmed ajaloos tuntud väejuhid ja impeeriumide juhid on omanud väga tugevat energeetilist baasi, aga on oma ressursi ära kasutanud valedel eesmärkidel ja ilma kogukonnale midagi tagasi andmata. Need sugupuud on järgneva mõne põlvkonna jooksul hääbunud. Tugevad on need ühiskonnad, kus on säilinud perekondlikud ja kogukondlikud traditsioonid.

Märksõnad
Tagasi üles