Helsingi, urgude linn

2018. aastal avatud Amos Rex jääb möödujaile sõna otseses mõttes jalgu. Heas mõttes.  FOTO: Aleksi Poutanen/HelsinkiMarketing

Kui palju kordi olen ma Helsingis käinud? Ah, väga! Vahel tihedas vihmas ja udus, läbi mille tillukesed hõreda metsakuuega kaljusaared tunduvad otsekui Soome rannikut pidi patrulliv armaada, ning vahel ka ereda sinitaeva all, mida muide tuleb Helsingis ette sagedamini kui Tallinnas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nii oli ka viimane kord augusti algul, kui astusin Viking Line’i Mariella pealt maha, tundes kergendust, et laevas kajanud ranged teadaanded selle kohta, kuidas välismaalt Soome saabudes kõigil karantiini tuleb jääda, ei osutunud reaalsuseks – ilmselt oli laevapere mängima unustanud Stockholmi-Ahvenamaa liini salvestise. Ning uitasingi edasi veeäärse turuplatsi poole. See on Helsingis tilluke, kuid hästi varustatud kohvi- ja pirukakioskite ning marja- ja seenelettidega. Esindatud oli ka terve mägi Eestist pärit kukeseeni (kantarelli), millele kuum suvepäike oli küll nii roiutavalt mõjunud, et neist püüti vabaneda hinnaga 10 eurot kolme liitri eest.

Pilku püüdis ka Lapimaa mooside müütaja, kes oli oma keedised astelpajumarjadest, murakaist, pohladest ja muudest metsaandidest kokku vaaritanud ilma suhkruta, seda ta igal sildil ka eraldi rõhutas. Suurest saabumisrõõmust ostsin kohemaid viie euro eest väikse purgikese kukemarjakeedist, mis oli pruunikaspunane ja maitses äärmiselt argliku ja ehmunud mustikamoosi kombel. Tuleb uskuda müüjaproua kinnitust, et kukemari on vähemasti väga kasulik! Eestis on põhja-kukemari väheesinev ja veelgi vähem tuntud, ent arktilisematel aladel kasvavad marjad mahlakamad. Muide, Soomes kannab kukemari varesemarja (variksen marja) nime.

Olin öömaja broneerinud Annankatul asuvasse Anna hotelli, mille vastuvõtuletis talitav proua mind varma, kuigi ehk pisut reserveeritud «tere-terega» tervitas. Toake koosnes suures ulatuses plüüsist ning muudest beežides, roosades ja pruunides toonides tekstiilidest ning voodikest kattis väikeste patjade mäe­ahelik. Alles siis, kui olin uue testamendi kõrvalt lauasahtlist leidnud veel hulga usulist kirjandust, hakkas mulle koitma, et olen sattunud majutuma kirikuhotelli – fakt, mida vastuvõtuproua heas eesti keeles ka kinnitas. Kirikuid oli Annankatul mitu ning see, et kindlad asutused ja ettevõtted linnapildis üksteise kõrvale koonduvad, paistabki Helsingile omane: Frederikinkatu kandis on Lähis-Idast toodud rasked villased rullid lahti veeretanud mitmed vaibaärid, Aasia ja Aafrika toidupoodide ustest tulvab aga vürtsikat hõngu Hakaniemi metroopeatuse kandis. Ning olemegi jõudnud allmaaraudteeni, mis on osa maa-alusest Helsingist, mille olemasolu võib kergesti kahe silma vahele jääda.

26.08.2020 28.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto