Vikerkaar loeb. Meeste rahutu sõprus

Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus ja August Jakobson u aastal 1939. FOTO: EKM EKLA, B-30: 151.

Kahe Johannese, Vares-Barbaruse ja Semperi kirjavahetuse avaldamisel on pikk ajalugu. See sai alguse juba 1967. aastal, mil Ralf Parve avaldas kimbu kirju kogumikus «Johannes Semper elus ja kirjanduses». Kui Paul Rummo üllitas 1979. aasta Loomingus järgmise valiku, raporteeris ta saatesõnas reipalt: «Paari tuhande leheküljelise põneva materjali järjestamise ja kommenteerimisega on lõpule jõutud.» Kummati läks veel neli aastakümmet, enne kui kirjavahetus kogu tema uhkuses – kahes mahukas köites ja pea 2400 kommentaariga – lugejate ette jõudis. (Pikemalt saab kirjade avaldamisloost lugeda Marin Laagi järelsõnast.)

See on väga põnev ja rammus aines, kahe lähedase sõbra ja mõttekaaslase 675 kirja pikk kahekõne, mis vältas pea kolm kümnendit, 1911. aasta algusest 1940. aastani. Või täpsemalt, kindlasti vältas kauemgi, eeldatavasti kuni Barbaruse enesetapuni 1946. aastal. Paraku pole viimaste aastate kirjad säilinud ja kõige tõenäolisemalt on need hävitatud (kas kirjutajate endi või julgeolekuinstantside poolt). Et kirjavahetus jätkus, vähemalt nõukogude tagalas, sellest leiab viiteid Semperi tolle aja päevaraamatust.

Kirjad – aken maailma

Semper ja Barbarus olid klassivennad ja pinginaabrid Pärnu gümnaasiumis. Suur osa nende ühiskondlikest ja esteetilistest hoiakutest on pärit juba sellest ajast, nagu Semper on seda hiljem ühes raadiosaates resümeerinud – «rahutu opositsioon kõigi ja kõige vastu». Kirjaliku kuju võtab sõprus 1911. aastal, kui Barbarus õpib Kiievis arstiks ja Semper Peterburis germaani-romaani filoloogiks.

Kirjavahetust jääbki järgmistel kümnenditel toitma geograafiline eraldatus. Sest arvata võib, et kui Barbarus poleks pärast õpinguid oma arstipraksist Pärnus püsti pannud, vaid Semperi ja teiste literaatide eeskujul Tartusse kolinud, siis ei oleks meil neid suuri kirjalademeid. Barbarusele on kirjavahetus võimalus Pärnu isolatsioonist pääseda, püsida informeerituna ja osaleda kirjanduslikes vaidlustes. Selle kinnituseks on Barbaruse kirev kirjapärand Eesti Kirjandusmuuseumis, kus leidub läkitusi pea poolesajale adressaadile, sh mahukad kirjavahetused Adsoni ja Underi ning Tuglasega (loodetavasti ei jää needki igavesti arhiiviriiulitele).

Kuigi erialases ja majanduslikus plaanis ei ole Barbarusel põhjust elu üle kuurortlinnas kurta, tunneb ta vaimselt ennast Pärnus mahajäetuna, nagu kinnitavad torked kirjavahetuses: «mina siit vabariigi pärakust nii kergesti ei pääse» (lk 668), «puhtgeograafiline asend meie v.-r-gi ussjupis takistab mind kaasa elamast kõige sellega, mis teistele nii kergesti kättesaadav» (lk 781), «tundun enesele sageli sarnase asjana, nagu see puu kõrbes: olen ju siin vastutahtmist erakuna elanud juba 15 aastat» (lk 819) jne.

Kirjanikud Johannes Vares-Barbarus (paremal) ja Johannes Semper (vasakult kolmas) koos abikaasadega Pärnu rannas. FOTO: Fotis

Kui lugeda Semperi ja Barbaruse kirju võrdluses autorite teiste kirjavahetustega, näiteks Tuglasega, siis torkab kohe silma suurem vahetuse ja usalduslikkuse mõõde. Semper ja eriti Barbarus on omavahel selgelt avameelsemad kui teiste kirjanikest kolleegidega. See lisab korrespondentsile väärtust, sest ilmselt on see parim võimalus saada ligi sõprade sisemisele enesepildile. Tõsi, kohati jääb mulje, et Barbaruse emotsionaalne väljenduslaad, kiire süttimine mõjutab Semperitki, kes aeg-ajalt hülgab oma tavapärase väljapeetuse, läheb sõbra kurtmistega kaasa.

Semperi ja Barbaruse kirjavahetuses domineerivad mõned teemad, mis korduvad aastast aastasse. Esikohal on muidugi kirjanduslik koostöö, esialgu rühmituste raames (Siuru, Tarapita ja mõned luhtunud algatused), hiljem Loomingu liinis, kui Semperist 1929. aasta detsembris kümneks aastaks ajakirja peatoimetaja saab. Kuna mõlemat, eriti aga Semperit kannustab reisikirg, pajatab suur osa kirju reisidest Euroopas ja kaugemalgi.

Väsimatult jagavad sõbrad värsket kultuuriklatši, kommenteerivad leheuudiseid ja ironiseerivad kriitikute üle. Vähetähtis teema pole tervis, sest ositi tegutseb Barbarus sõbra ihuarstina, kirjutades välja retsepte ja soovitusi tõbedega võitlemisel. Viimaks ei puudu kirjavahetuses ühiskondlik mõõde, mis ajapikku muutub aina olulisemaks.

Pahempoolne mõttelugu

Mõtteajaloolises plaanis ongi kirjavahetus suurepärane võimalus jälgida kahe pahempoolse haritlase arengut läbi kolme­ heitliku kümnendi. Kusjuures­ minu hinnangul on suur viga lugeda neid kirju tagantjärele tarkusega, s.o 1940. aastate valguses. Täpselt selle vea teeb paraku Jaak Valge oma muidu huviväärses uurimuses «Punased I»,­ kus ta otsib püüdlikult kirjavahetusest märke, mis ennustaksid kahe autori hilisemaid samme ja otsuseid.

Kuigi kirjavahetusest leiab kergesti mahlakat kriitikat Eesti­ poliitilise olukorra kohta, alates valitsevast väikekodanlikust mentaliteedist kuni vaikiva ajastu kaasajooksikuteni, ei jää kummati kahtlust, et mõlemale autorile läheb Eesti käekäik sügavalt korda. Nad kritiseerivad seda, millest hoolivad.

Kindlasti ei ole Semper ja Barbarus täpselt sama ilmavaate kandjad, vasakpoolsete vaadetega on küll mõlemad, ent Barbarus on selgelt käremeelsem, samuti kosmopoliitsem. Semper nimetab ennast internatsionalistiks, kellele rahvuslus on väga oluline.

Kõige reljeefsemalt joonistuvad erinevused välja paaris pikas kirjas 1925. aasta hakul, kui Semper võtab pareerida Barbaruse kuulutust, et «uus kultuur on inimkonna, mitte yksiku rahvuse kultuur» (lk 270). «Rahvusetus ei saa minu ideaal olla kultuuris,» vastab Semper Berliinist sõbrale. «Rahvus on mulle paratamatu, looduslik, möödapääsematu (nagu vari) vorm inimese mõtlemises, temperamendis, hingelaadis ja toimimises» (lk 272).

Kuu aega hiljem täpsustab ta oma mõtet: «Yldist rikkust, rahvusvahelist mitmekesisust tõstab see, et on palju rahvuslikke iseärasusi. Ja kui isiku seisukohalt välja läheme, siis on rikkam see, kes on tugev isik, kel on rahvus-tõulised tunnused tugevad ja kes kodus on tervel planeedil, kui see, kes on tugev isik kyll, kuid rahvuslikku omapärasust pole» (lk 283).

Loomupärane rahulolematus

Minu jaoks jääb kirjavahetuse põhitoonina helisema rahulolematus. Loomeinimeste puhul ei ole see muidugi ootamatu, kuid aastate pikku võtab see siiski­ kirbe alatooni, mida poliitiline­ olukord võimendab. Esimestel­ aastatel on mõlemal mõistagi­ hambus eesti tollane kirjandus. 1911. aastal teatab Semper, et «eesti kirj. pole kuigi palju lugemise väärilinegi» (lk 23), tosin aastat hiljem kommenteerib Barbarus lakooniliselt Loomingu uusi numbreid – «keskpärasus lokkab» –, lisades: «Et nii kirjandust mitte ei arendata, vaid täiel aurul reaktsiooni ja languse poole tüüritakse, on selge» (lk 205).

Erilise visadusega kritiseerivad Johannesed eesti ajakirjandust, mida nad samas suure pühendumusega jälgivad ja iga torke enda pihta üles korjavad. Semper kirjutab 1928. aastal Pariisist: «Iga kord, kui käin kohvikus eesti lehte lugemas, tulen välja tundega, et nyyd pean end pesema.» Eriti häirivad neid paremäärmuslikud seisukohad, mida nad registreerivad juba väga varakult, näiteks nendib Barbarus 1931. aasta lõpul, et «lehed on hakanud kõik, pääle Rahva Sõna, oma pinutaguslist nägu näitama, oma fašistlikke sümpaatiaid avaldama otsekohe ja kaudselt» (lk 701).

Vapside populaarsus süvendab selgelt mõlema pahempoolseid ja saksavastaseid hoiakuid. Barbarus praalib septembris 1933, et «on vähe poliitilisest vastulöögist meie kodukasvanud hitlerlastele, on vaja ka ennakult välja kiskuda kõik juured, mis meid Saksa kultuuriga sidunud ja seovad» (lk 818).

Seega pole üllatav, et Pätsi võimuhaaramine mõjub kahele kirjasõbrale esialgu lohutusena, Barbarus hindab, et «praegune olukord on siiski maksimum, mida selles lootusetuses saavutada võisime. See on ühtlasi miinimum, millega vaimuinimene ikkagi leppida võib, isegi kui meil mõni aeg tuleb elada demokraatliku diktatuuri paratamattuse õhkkonnas» (lk 854).

Kuid mida aastad edasi, seda sügavamaks kasvab mure maailma, sh Eesti saatuse pärast. Semper tunnistab 1938. aasta 1. aprillil: «Iga päev vihasta inglaste pärast, tunne hirmu Tšehhoslovakkia pärast, tunne peagu füüsilist kaastundmust prantslaste üksijäämise pärast, iga päev ela kaasa lootusettust hispaanlaste ja kataloonlastega. Ja lisaks kuule räuskamisi üksteise võidu Berliinist ja Roomast» (lk 1037).

Mõni kuu hiljem, 1938. aasta septembris, adub Semper olukorra väljapääsmatust: «Eile esimest korda tundsin aimust, et meiesuguste väikeriikide saatus ripub õieti peenema niidi otsas kui ise arvame. Ja enne kui ise usumegi, oleme maha pühitud kõige oma iseolemisega. Osutume kuskil Hitleri taskusopis!» (lk 1056). Et me leidsime ennast järgemööda nii Hitleri kui ka Stalini taskusopist, näitab toonaste valikute talumatut traagikat.

«Euroopa, esteedid ja elulähedus: Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940» (2 köidet)

Koostanud Paul Rummo

Toimetanud ja kommenteerinud Paul Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere ja Ülo Treikelder

EKM Teaduskirjastus, 2020

1168 lk

«Euroopa, esteedid ja elulähedus: Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940» FOTO: Raamat
Seotud lood
28.08.2020 31.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto