T, 5.07.2022

Marina Kesler: konkreetne tellimus on mulle koreograafina loominguliselt väga väljakutsuv

Alvar Loog
, toimetaja
Marina Kesler: konkreetne tellimus on mulle koreograafina loominguliselt väga väljakutsuv
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marina Kesler.
Marina Kesler. Foto: Madis Veltman

Täna esietendub meie rahvusballeti hooaja avalavastusena Marina Kesleri ballett «Anna Karenina». Selle teose puhul on see juba kolmas väljakuulutatud esietendus. Kaks eelmist korda – tänavu märtsis ja mais – tühistas koroonakarantiin. Paar päeva enne eesriide ametlikku avanemist vestlesime neil teemadel koreograaf Marina Kesleriga.

Kas karantiin, mis andis lavastusele pealtnäha justkui küpsemiseks lisaaega, tõi tegelikult rohkem kasu või kahju?

Lavastus oli suuresti lõpetatud juba varakevadel. Enne koroonakarantiini algust tegime läbimänge proovisaalis, kostüümid olid valmis, plaanisime liikuda proovidega suurele lavale ning alustada valguse seadmist.

Mulle oli karantiinist tingitud ootamine emotsionaalselt lõpuks väga risustav. Kui alguses näis, et peame kõrvale jääma kaheks nädalaks, siis rõõmustasin teadmise üle, et saan end lõpuks rahulikult välja magada. Ent kui selgus, et paus venib hoopis pikemaks, hakkasid ära vajuma nii toonus kui ka meeleolu.

18. mail tulime tagasi tööle, ent proove polnud võimalik korralikult teha, sest tantsijad pidid hoidma distantsi. Pealegi olid paljud meie välismaalastest tantsijad karantiiniaja alguses koju sõitnud ega julgenud tagasi tulla.

Siis tuli suvepuhkus ning kui 4. augustil uuesti alustasime, oli tükk tegemist, et tantsijaid kahe nädalaga lavaproovideks vajalikku vormi saada. Oli suur oht koormusega üle pingutada ning seeläbi traumasid põhjustada. Kahjuks nii läkski, mis tingis omakorda, et peaosaliste hulgas tuli teha vangerdusi. Mitu tantsijat ei tulnudki pärast karantiini ja suvepuhkust enam uueks hooajaks meile tööle tagasi...

Lahkunud on ka dirigent Jüri Alperten, sedapuhku kahjuks jäädavalt...

See juhtus lavaproovides orkestriga... Oleks meil kevadel esietendus ära toimunud, oleks Jüri seda dirigeerinud. Samale päevale, 27. märtsile, oli ühtlasi plaanitud teatripäeva suur gala ning Jüri pidanuks seal pälvima aastaauhinna. Talle esitati kutse tulla seda vastu võtma, kuid ta ise ütles, et talle on «Anna Karenina» esietenduse dirigeerimine tähtsam ja hingelähedasem...

Milline on Estonia tantsutrupi üldine meeleolu proovisaalis?

Tantsijatel on emotsioon laes – kõik janunevad tantsimise järele. Repetiitorid peavad kogu aeg peale passima, et keegi end pärast pooleaastast sunnitud pausi suurest tantsida tahtmisest ei vigasta. Peab oskama tahtmiste ja vajaduste vahel laveerida.

Kas või kuivõrd on trupi tööd seganud teatrijuht Aivar Mäe isiku ümber lahvatanud meediaskandaal, mis ootab praegu kohtulahendit?

Praeguses keerulises olukorras, kus koroona pole veel päriselt ära läinud, ent samas on uus hooaeg just algamas, on kuidagi väga veider töötada teatris, millel pole direktorit, olgu ta kes tahes. See on nagu ilma kaptenita laev.

Ma ei tunne, et Aivar Mäe isiku ümber toimuv oleks kuidagi truppi polariseerinud ning seeläbi tööd segaks. Me oleme siin kõik professionaalid. Mina olen hoidunud andmast hinnangut kolleegidele, hoolimata sellest, millist arvamust on keegi Aivariga koos töötamise kogemuse kohta pidanud vajalikuks välja tuua. Need on väga isiklikud asjad. Ma aktsepteerin täielikult igaühe õigust isiklikule arvamusele. Ka mina olen avaldanud selles küsimuses isiklikku arvamust.

Milline see on, kui küsida tohib?

Olen Aivariga koos töötanud üle kümne aasta ning minul isiklikult pole ei naise ega alluvana tema suhtes ühtegi pretensiooni. Me oleme mõlemad kirglikud ja emotsionaalsed inimesed, kelle omavaheline mõistmine läks ajapikku pidevalt üksnes paremaks.

Aga miks on ikkagi nii, et Estoniast minnakse töölt enamasti nutetud silmadega, see oli nii juba esimese vabariigi ajal...

Teatrimajas on muidugi igasugust emotsioonivahtu kogu aeg. Teatrirahvas on oma loomult ja olekult enamasti väga eksalteeritud. Emotsionaalses mõttes on siin kõik kõvasti üle võlli. Selleks et luua, peab vist olema piisaval määral tundlik ja emotsionaalne. Need, kes on liiga matemaatilise ja ratsionaalse mõtlemisega, sobivad rohkem raamatupidajaks kui artistiks.

Räägime nüüd ühest emotsionaalsest naisest, keda kohalik balletipublik loodetavasti teisipäeva õhtul Estonia laval tegelaskujuna näha saab. Kust tuli idee panna balletikeelde just Lev Tolstoi romaanist pärinev Anna Karenina lugu?

Mul on koreograafina olnud personaalses soovinimekirjas mitu teost, eelkõige «Macbeth», «Carmen», «Anna Karenina», «Tõrksa taltsutus» ja «Klaasist loomaaed». Valiku langetamine jäi aega, mil meie rahvusballeti eelmine juht Toomas Edur enam repertuaari kujundamisel kaasa ei rääkinud ning uus juht Linnar Looris polnud veel ametisse astunud. Arutasime seda koos teatrijuht Aivar Mäega ning leidsime üheskoos, et ma võiks teha «Kareninat».

Kuna pikalt ja edukalt jooksnud «Onegin» oli repertuaarist alles maha läinud, teadvustasime, et meie publik võiks soovida klassikalisema tantsukeelega storyline-balletti.

Et siis pisut nagu tellimustöö?

Jah. Aga ma ei häbene tunnistada, et mulle meeldivad kohati väga sedasorti tellimused. Omal moel on väga inspireeriv, kui sult tellitakse midagi väga konkreetset. Ma tean, et mõnele koreograafile paneb selline lähtetingimus loominguliselt bloki peale, kuid mulle on etteantud kitsas koridoris eesmärgi poole liikumine loomingulise väljakutsena väga huvitav. Sest see sunnib mind oma mugavustsoonist välja tulema. Teatud mõttes on selline ülesanne sootuks huvitavam kui see, kui öeldakse: «Tee, mida tahad!»

Kui sageli suurtel lavadel lavastav koreograaf tänapäeval selliseid sõnu üldse kuuleb?

Märksõnad
Tagasi üles