Arusaama looma tapmise ebainimlikkusest jätaks kindlasti arutelust välja, kuna tapmine on looduse loomulik osa ja ebainimlikuks on selle mõelnud loodusest irdunud inimmõistus, mille kohaselt näiteks terve karusloomade populatsiooni väljasuretamine olla igati inimlik. Erinevalt loodusest suudab vaid inimene tappa valimatult ja rumalusest ning eelistada naftatoodet looduslikule.
Mõistatuse võti
Tänu juhusele komistasin Postimehes ühe Aleksei Lotmani grillimisteemalist lugu kommenteerinud asjatundja otsa, kes juhatas mõistatuse võtme juurde. Nimelt olla kommenteerija sõnul kauges minevikus raiskav elulaad ja majandamine – sööta loomadele sisse piltlikult 100 kg taimset toitu selleks, et saada 10 kg liha – olnud võimatu säärase majandamise väikese kasuteguri tõttu. Veel mainib asjatundja, et vanad eestlased olid sisuliselt taimetoitlased ja rohkem liha hakati sööma alles sõjaeelse Eesti vabariigi ajal.
Koolis õpitut meenutades olid väga kaugel ajal ikka kõigepealt korilased, kes sõid kõike, kellest jõud üle käis, kasvõi putukaid. Siis tulid kütid, kes sõid mammuteid, ja pärast kütte karjakasvatajad, kes elavad tänaseni. Seega ei saa kuidagi väita, et inimene on tegelikult loodud taimetoitlaseks.
Aga tõsi on, et lehm sööb 10 kg liha kasvatamiseks 100 kg ja enamgi rohtu. Loomal ei kulu sööt ainult liha kasvatamiseks, vaid veel rohkem kulub seda iseenda liigutamiseks. Paraku on ainult sellisele „raiskamise” väitele tuginemine primitiivne lähenemine ja protsessi mõistmiseks tuleb alustada kaugemalt.
Süsinikuringe
Puude puhul saab nii mõnigi süsinikuringest aru: kasvades puu seda seob ja kõdunedes vabastab. Ringe kestab umbes 100 aastat – 70 puu kasvab ja 30 kõduneb. Rohu puhul toimub sama protsess ühe aastaga. Kõdunedes ehk süsiniku ühinemisel hapnikuga vabaneb lisaks CO2-le fotosünteesi käigus seotud päikeseenergia, mida on selgelt näha samaväärse kiirema protsessi juures – põlemine. Kõdunemisel vabaneva soojuse tõestuseks fakt, et näiteks märja hakkpuidu hunnik süttib iseenesest intensiivset kõdunemist soodustava niiskuse olemasolu ja piisava hulga hapniku juurdepääsu korral. Sipelgateadlaste sõnul kütavad kuklased enda pesa kuuseokaste kõdusoojusega, mistõttu peavad nad okkaid kogu aeg juurde kuhjama. Valguse eraldumise märkamiseks on kõdunemine liialt aeglane protsess, aga vanade metsameeste väitel pidid kõdukännud vahel pimeduses nõrgalt helendama.