N, 2.02.2023

Sellel vaikimisel on mitu korrust

Aare Pilv
, kirjanik ja kultuurikriitik
Sellel vaikimisel on mitu korrust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade.
Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade. Foto: Hedi Jaansoo

Tartu kunstimuuseumis on veel üleval näitus, ilma milleta on ilmselt raske edaspidi eesti uuemast kunstist kõnelda. Kuid just kõnelemine ise on probleem: nii näituse enda teemaasetuses kui ka selle reflekteerimisel.

Näitus koosneb kahest osast: Jevgeni Zolotko teosest «Vaikiv» ja Eero Epneri koostatud reast maalidest ja fotodest, mis on tehtud aastail 1934–40, ehk siis «vaikival ajastul». Zolotko teos koosneb seitsmest videost, kus jutustatakse ühe mehe lugu, peamiselt tema ema ja teda uurinud teadlase vaatepunktist, kusjuures nende jutt tuleb taustalt ning ekraanilt näeme vaid suletud suuga tehtud miimikat ja žeste (lisaks üks video muude tunnistajatega). Seda saadavad näitusesaalis esemed, millest on videotes juttu. Seda ümbritseb omakorda maalide ja fotode kogum.

Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade.
Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade. Foto: Hedi Jaansoo

Lisapinge loob näitusel see, et «lugu» jõuab vaatajani mittekronoloogiliselt, kui järgida näituseruumide tavatrajektoori: kõigepealt loo lõpuosa ja epiloog allkorrusel, seejärel algusosa tagurpidises järjekorras 2. korrusel. See kuulub muidugi põhiidee juurde, see on üks tähendusrikka vaikimise «kuju»: ma saan teada ainult osi ja mitte loogilises järjestuses. Põhimõtteliselt on kõik korraga vaadeldav, aga vaataja liigub ometi nagu mingi järgnevuse või pidevuse sees, edasi-tagasi, otsekui midagi sealt otsides.

Polüfooniline vaikimine

Selles mõttes võiks näituse kohta öelda isegi «interaktiivne», aga selle sõna sügavamas mõttes – see sõltub vaataja enda aktiivsusest, mida ja kui palju ta sealt kätte saab. Aga samas jääb kogu aeg kahtlus, et äkki on sellel mingi autoritepoolne «õige» kord ja tähendus, mis tuleb üles leida, aga millest nad miskipärast vaikivad. See kehtib ka Zolotko teose peategelase kohta (kelle arengustaadiumid ei ole päris loogilises järjestuses), samuti nagu maalide ja fotode endi kohta (mis annavad vaid osa terviku asemel, on metonüümiad millegi kohta – aga mille kohta täpselt?), kuid ka Zolotko teose ja maalide-fotode suhte kohta.

Kokkuvõttes võibki öelda, et sellel vaikimisel on siin mitu liini ja mitu korrust, see on nii-öelda polüfooniline vaikimine. «Vaikiva» näol on tegemist just sedalaadi näitusega, mis indutseerib vaatajasse teatava vakatuse: tunde, et sõnad on tarbetud – ja ses mõttes olen ma plindris, sest sellises võtmes ei tahaks arvustust kirjutada. Keda ikka huvitaks lugeda kogelevat tunnistust kokkupuutest millegi müstilisega? Müstilisega siis selle undusklikus või wittgensteinlikus tehnilises mõttes – millegagi, millele saab ainult osutada, vaikides või sõnarohkelt, need teevad sama välja.

Selle näituse puhul võime rääkida kuraatoritööst kui täisväärtuslikust kunstiaktist.
Selle näituse puhul võime rääkida kuraatoritööst kui täisväärtuslikust kunstiaktist. Foto: Hedi Jaansoo
Seekord on Zolotko tavalisest jutukam
Seekord on Zolotko tavalisest jutukam Foto: Hedi Jaansoo

Aga kirjutada sisu pidi oleks kas spoilimine (Zolotko loo puhul) või siis viiks see asja liiga sotsiaalkultuurilisele tasandile (tolle vaikiva ajastu maalide-fotode rea puhul). See viimane tasand on näitusel ka muidugi olemas, aga ta on just nimelt varjule viidud diskursiivse «plära» eest, puhtintuitiivsele vastuvõtutasandile, mille puhul on kõige adekvaatsem öelda: «Mine ja vaata ja mõlguta ja tunne, ja küsi.»

Eero Epner kunstiloolasena on ju ikka rõhunud ka teatavale ajastu mentaliteedi tundetoonidesse sisseelamisele, tema kunstiloolised kirjutised on ikka muu hulgas küsinud: «Mis tunne neil tollal võis olla?» Siin näitusel on sellele hoiakule suudetud anda omaette kunstiline kvaliteet; me võime rääkida kuraatoritööst kui täisväärtuslikust kunstiaktist.

Zolotko on mind alati kuidagi «alaläviselt» kõnetanud: mõju on ilmne, aga raskesti keelde toodav. Seekord on ta tavalisest jutukam, selles mõttes võib see olla üks tema võtmeteoseid. Just selles tähenduses, et annab ehk hõlpsamini võtme tema kunstilise mõtteviisi juurde neile, kes vajavad mingit diskursiivset, kõnelevat tugipunkti. Mingis mõttes on ju kogu Zolotko looming olnud mingil viisil vaikimise uuring – mitte tühja vaikuse, vaid millegi «vaikimise pinna all tungleva» esilejoonistamine.

Seisund «ma olen siin»

Olen kuulnud, et Zolotko loomingus on mingi religioosne moment. See on usutav, see kõik oleks mingiks müstilis-religioosseks tunnetuseks tõlgitav, aga mulle näib, et kogu asja sellele taandada oleks jällegi liiga üheplaaniline, liiga «vali». Oluline on ikkagi vaikimise psühholoogiline olemus. Zolotko joonistab välja seda psüühilist struktuuri, kuidas vaikimine toimib. Sama lugu on ka vaikiva ajastu teemaga: siin on aktuaalne nii-öelda sotsio­psühholoogiline rida, mis puudutab eelkõige mingit psühholoogilist seisundit või hoiakut, millena mingi ajastu meie tajus kuju võtab.

Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade.
Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri ühine kuraatorinäitus «Vaikiv» Tartu kunstimuuseumis. Näitusevaade. Foto: Hedi Jaansoo

Kusjuures see pole niivõrd tolle ajastu enda psühholoogia, vaid meie enda psühholoogia, kui me oleme silmitsi «mälestusega» tollest ajastust. See puudutab küsimust, kuidas meie saame «mäletada», mida too ajastu tähendas – mitte lihtsalt teada, kuidas siis oli, vaid kogeda seda kui mingit isiklikku mälestust. Sellelegi saab eelkõige vaid osutada, seda saab tunda – aga need on vaikivad tegevused.

Kuidagi haakub see ka Zolotko peategelase ühe vaikimisvormiga: korrutamisega «ma olen siin». Mulle näib, et siin püütakse vastata küsimusele, kuidas saavutada ühe ajastu suhtes, kus tegelikult kunagi pole oldud (ja mille võrdlemine mingite tänapäeva tendentsidega jääb ikkagi vaid retooriliseks võtteks), seisund «ma olen siin».

See kõik hoiab enda peale mõtlemas otsekui mingi tihke ja pingul mõistatus. Näitus mõjub tummiselt, teda ei saa niisama ümber jutustada.

Üks asi, mille üle näitus paneb mõtlema just tolles psühholoogilises plaanis, on äratundmine, et selline tähendusrikas vaikimine ei ole enamasti tahteakt, vaba valik. Vaikitakse sellepärast, et ei ole võimalik kõnelda – mitte et see oleks keelatud, vaid et asjal pole nii-öelda kõneldavuse koosseisu. Ja siit edasi järgneb küsimus, et mis selle kõneldamatuse tingib – nii individuaal- kui kollektiivpsühholoogilisel tasandil. Vanad küsimused muidugi, aga jätkuvalt «siin».

Igal juhul – see kõik hoiab enda peale mõtlemas otsekui mingi tihke ja pingul mõistatus. Näitus mõjub tummiselt, ta nõuab aega, sealt ei saa niisama läbi joosta, ta ei lase lahti, teda ei saa ümber jutustada. Kõik, millest rääkisin, on siiski ainult ääremärkmed, oma vakatusele kommunikatiivse kuju otsimise püüe – see, mida ma oleks tahtnud vältida.

Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri kuraatorinäitus «Vaikiv»

27. septembrini Tartu kunsti­muuseumis

Märksõnad
Tagasi üles