12. märtsil, kui eriolukord välja kuulutati, võis mõte perega koos kodus tööd teha ja õppida tunduda suurepärasena. Mina lapsevanemana kuulusin nende hulka, kes käis suurema osa ajast reaalselt ka tööl. Aga mis siis juhtus meie peres ja koolis? Algul oli mõned päevad mõtete kogumise aega. Ja siis hakkasid ilmsiks tulema kooli juhtkonna ja õpetajate tugevused ja nõrkused. Innovatiivsed õpetajad asusid kasutama neile mugavaid veebikanaleid, mida sai ühtäkki jube palju, ja 12-aastasel lapsel oli väga keeruline orienteeruda.
Osa õpetajaid lülitas ennast kahjuks sisuliselt välja. Paremal juhul vahendati kodutöid, aga õpetamist kui sellist ei toimunud. Jäi lootus, et esimesest šokist üle saades olukord paraneb. Paljudes koolides nii ka läks. Paremini läks kindlasti seal, kus juhtkond oli tugevaks toeks ja aitas läbi tugisüsteemide oma õpetajaid, lapsi ja lapsevanemaid. On ka näiteid, kus kontroll distantsõppe üle sisuliselt puudus ja lasti olukorral isevooluteed minna.
