N, 29.09.2022

Ootamatult ränk ööpäev lõi sitke eesti mehe jalust

Priit Pullerits
Ootamatult ränk ööpäev lõi sitke eesti mehe jalust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Tarmo Mõttus, Võrumaa aasta isa 2017, koos laste (vasakult) Matthiase (nüüd 13), Mari-Liisi (nüüd 23) ja Marta (nüüd 10) ning elukaaslase Gerty Piirsaluga.
Tarmo Mõttus, Võrumaa aasta isa 2017, koos laste (vasakult) Matthiase (nüüd 13), Mari-Liisi (nüüd 23) ja Marta (nüüd 10) ning elukaaslase Gerty Piirsaluga. Foto: Erakogu

Parimas keskeas tugev ja tuntud harrastussportlane Tarmo Mõttus, kolme lapse isa, tundis ühegi eelneva hoiatuseta, et vajuks justnagu vati sisse. Veidi hiljem nägi ta haiglas lae alt, kuidas arstid on koondunud tema ümber. Mingi jõud tõmbas teda ära...

Üle kahesaja kilomeetri sai sõidetud ja häda polnud midagi. Tuju oli hea, kõik autos laulsid. Aga nii kui Tarmo Mõttus (49) oli naise ja kolme lapsega Narva-Jõesuusse jõudnud, tundis ta, et midagi on imelik.

Kõrvus hakkas kumisema. Liigutused käinuks nagu aegluubis. Ta vajus justkui vati sisse.

Mõttus pidas auto kinni ja lülitas ohutuled vilkuma.

Siis hakkas vasak jalg üles-alla tõmblema. Vasakut kätt ei saanud üldse enam liigutada.

Neli-viis tundi tagasi oli Mõttus lõpetanud Elva rattamaratonil 70 km sõidu. Ta sai koha neljandas kümnes, nagu ka suve neljal varasemal maastikusõidul. Omavanuste hulgas kuulub ta Eesti paremikku. Isegi Euroopa paremikku – mullu sai ta veteranide olümpiakrossis EM-võistlustel neljanda koha. Kodumail, Võrumaal, on ta tervelt kuus korda võitnud Eesti ühe rängema jõuproovi, Haanja 100 miili maastikusõidu. Seal tuleb sadulas rassida vähemalt kaheksa tundi jutti.

Nüüd, kui naise tädi elamiseni Narva-Jõesuus jäi autoga kõigest kolm kilomeetrit, tuli järsku seisma jääda. Ja kutsuda kiirabi.

Seni polnud kehas miski märku andnud, et organism võiks hakata streikima. Tõsi, eelmise kümnendi teisel poolel kummitasid Mõttust mitu aastat südame rütmihäired. Ent need kadusid kaks kuud pärast seda, kui ta oli käinud mandlilõikusel. Mullu kevadel tegi ta Tartu Ülikooli kliinikumis põhjaliku, 120 eurot maksnud koormustesti, mis näitas: kõik on korras.

Saabunud kiirabibrigaad ei leidnud samuti midagi häirivalt iseäralikku. Jalatõmblused kadusid, käsi hakkas samuti uuesti liikuma. Nii vere kui ka südametöö näidud püsisid normis. Ainult rääkimine oli veidi raskendatud: suu ei liikunud nii kiiresti, kui tahtnuks.

Kiirabiarstid lubasid Mõttusel oma autosse tagasi minna.

Aga siis otsustasid ühtäkki ümber.

Tarmo Mõttus (keskel) võitjana Helari Pallase (vasakul) ja Margus Miksoni vahel eelmise hooaja Eesti cyclocrossi karikasarja Koidu etapi järel.
Tarmo Mõttus (keskel) võitjana Helari Pallase (vasakul) ja Margus Miksoni vahel eelmise hooaja Eesti cyclocrossi karikasarja Koidu etapi järel. Foto: Erakogu

Kummaline vaatepilt

Arstid kutsusid Mõttuse enda juurde tagasi ja sõidutasid ta ligi poolesaja kilomeetri kaugusele Ahtmesse Ida-Viru keskhaiglasse.

«Ju ma siis natuke kõndisin nagu joodik,» oletab Mõttus kiirabi meelemuutuse põhjust. «Olin nõrk ja uimane.» Seetõttu ei hakanud ta enda sõnul mängima tüüpilist eesti meest, kes raiub ka raskes olukorras, et pole tal häda tuhkagi.

Haigla EMOs lamades ja MRT- ehk magnetresonantsuuringut oodates nägi Mõttus, et pilt läheb silme ees kahekordseks.

Järgnevalt nägi ta midagi veelgi imelikumat.

Ta nägi, et hakkab maast lahti kerkima.

See oli vist laste mänguasi, millest ta oma nägemuses kinni haaras. Ta mõistis, et peab sellest kinni hoidma kõigest jõust, sest muidu tõmbab mingi jõud ta ära.

Ta nägi ülevalt arste ja õdesid, kes olid koondunud tema voodi ümber, ja kuulis, kuidas nad hõikavad tema nime.

Ta hoidis ikka mänguasjast kõvasti kinni. Nii kõvasti, et tundis, kuidas hapnik hakkab otsa saama. Ta tajus, et on sattunud valiku ette: kas hoiab edasi kõigest väest kinni või hingab.

Niipea kui ta hingas, oli ta omal kohal voodis tagasi. Lamas ja vaatas alt üles valgetes kitlites seltskonda, kes oli kummardunud tema kohale. Kõik näidud aparaatidel püsisid ilusasti normis.

Tarmo Mõttus veebruaris Alpides Serfausi suusakeskuses.
Tarmo Mõttus veebruaris Alpides Serfausi suusakeskuses. Foto: Erakogu

Kihutamine läbi öö

MRT-uuring näitas, et probleem peitub peaajus, täpsemini selle kuklasagaras ja on seotud sagara verevarustusega. Kuklasagar tegeleb nägemisega. Sinna oli tekkinud tromb.

Selline seletus ei öelnud Mõttusele midagi. Ometi piisas, et tal tekkis hirm. Hirm, et ta ei näe enam oma perekonda või, nagu rahvakeeli öeldakse, muutub ta juurviljaks. Teisisõnu: liikumisvõimetuks.

Ida-Viru arstid otsustasid saata Mõttuse Tartusse. Enne ärasõitu lubasid nad tal naisega korraks kokku saada. Mõttus, Võrumaa aasta isa 2017, keelitas, et viigu naine lapsed siiski järgmisel päeval Narva võistlema, sest ega pere tema heaks muud nagunii teha saa. Ta on ju arstide hoole all.

Tartust saabunud punakollane reanimobiil kihutas läbi ööpimeda Eesti. Selle juht suhtles raadio teel politseiga, kinnitades, et neid pole teele julgestuseks kaasa vaja.

Tartu Ülikooli kliinikumi arstid pistsid Mõttuse samuti peadpidi MRT-aparaati. Seejärel pandi talle tilgutid külge ning viidi intensiivravi osakonda, kus voodist püsti tõusta ei lubatud. Kõrval lebasid mitmed halvatud. Mõttusel jäi üksnes imestada, millist ennastsalgavat tööd teevad õed.

Kõigest üheainsa ööga oli aktiivse ja tervisliku eluviisiga parimas eas mehest, kelle ainus patt võis olla see, et pärast kosutavat sauna armastas ta tavaliselt juua rohkem kui kaks pudelit õlut, saanud lamavasse asendisse sunnitud nõrkenud haige. Vähemasti harjutused, mida arstid palusid tal aeg-ajalt teha kontrollimaks, ega keha funktsioonid ole häiritud, läksid veatult: väljasirutatud käega nimetissõrme ta ninaotsa asemel suhu või silma ei torganud. Ka naeratus tuli välja – järelikult pole näonärvid kahjustatud.

Kolmas MRT-uuring kinnitas veel kord, et kuklasagarasse suunduvas arteris on takistus. Ent mis Mõttust murelikuks tegi: põhjust, miks tromb on tekkinud, ei suutnud arstid tuvastada.

Tarmo Mõttus (vasakul) ja selle loo autor Priit Pullerits ratta seljas pärast kesksuvist Rakke rattamaratoni. Keskel Eesti paremaid maastikusõitjaid Martin Loo.
Tarmo Mõttus (vasakul) ja selle loo autor Priit Pullerits ratta seljas pärast kesksuvist Rakke rattamaratoni. Keskel Eesti paremaid maastikusõitjaid Martin Loo. Foto: Art Soonets

Uuesti võistlusel

Kolm päeva hiljem tehtud südame ultraheliuuring tõi asjasse rohkem selgust. Arstid leidsid ta südame vaheseinas augu, kaasasündinud defekti, mis tavaliselt, 95–97 protsendil juhtudest, avastatakse südamearst professor Margus Viigimaa kinnitusel juba esimese eluaasta lõpuks. Sellise defekti korral liigub Viigimaa seletuse järgi hapnikurikas veri südame vasakust kojast tagasi paremasse kotta, põhjustades vererõhu tõusu kopsuvereringes. Tagajärjeks on letargia, õhupuudus ja tegevusjõuetus. (Vt prof Viigimaa kommentaar!)

Niipalju kui Mõttus arstide jutust järeldas, arvasid neuroloogid, et just kodade vaheseina defekti tõttu võibki ajus tekkida tromb, kuid kardioloogid ütlesid, et enamasti ei tee selline puudus häda midagi.

Igatahes määrasid arstid Mõttusele kolme kuu pärast uue kuklasagarauuringu ning lubasid ta seejärel koju Võrru.

Tarmo Mõttus tütre Mari-Liisiga mulluse rattahooaja lõpupeol. Eesti Jalgratturite Liit valis ta parimaks seenioride 2 klassis ning Mari-Liisi parimaks NU23 arvestuses.
Tarmo Mõttus tütre Mari-Liisiga mulluse rattahooaja lõpupeol. Eesti Jalgratturite Liit valis ta parimaks seenioride 2 klassis ning Mari-Liisi parimaks NU23 arvestuses. Foto: Erakogu

Nädal hiljem läks Mõttus Tallinna külje alla Laagrisse Eesti meistrivõistlustele eraldistardist sõidus. Ei, muidugi mitte võistlejana, vaid autoga, tütre Mari-Liisi (23) turvaja ja saatjana. Tütar võitis. Mõttusel endal pole siiamaani, ligi kuu pärast juhtunut, tekkinud vähimatki tahtmist ratta selga istuda. Sest enesetunne, olgugi märgatavalt paranenud, on pahatihti endiselt selline, nagu oleks pisut napsitanud. Ka tööl, KPG Kaubanduse müügiesindajana nii Eestis kui Lätis, ta praegu ei käi. Käib ainult väljas jalutamas.

Oma äsjase heidutava kogemuse põhjal soovitab Mõttus: «Käige end kontrollimas. Ja käige ise arstidele pinda, sest sellised uuringud tulevad ise vaid siis, kui oled suremas.»

Aga ikka jäävad õhku mõned küsimused. Miks ei avastanud arstid midagi siis, kui tegid talle eelmisel aastal pea MRT-uuringu, sest kõrvus hakkas tinisema ning oli põhjust otsida, ega äkki ole tegemist kasvajaga? Ei olnud. Ja kui ta olekski kõik vajalikud uuringud varem teinud, kas ta oleks nende tulemusi piisavalt tõsise ohumärgina võtnud?

See, mis ta läbi elas, tunnistab Mõttus, oli suur šokk. Šokk, mis sunnib juhtunut tõsiselt võtma.

Kui miski on kindel, siis Mõttuse sõnul see, et miski pole enam endine.

KOMMENTAAR

Margus Viigimaa, Põhja-Eesti regionaalhaigla südametervise kabineti ülemarst, Tallinna Tehnikaülikooli kardiovaskulaarse meditsiini professor

Kui inimene on küllaltki kõrges eas, aga teeb treeningukoormust arvestades intensiivselt sporti, peab ta käima regulaarselt põhjalikus tervisekontrollis. Koormustest, mida tavaliselt tehakse, näitab ennekõike treenitust, aga ei näita südame kambrite ja klappide seisukorda. Selleks tuleb teha ehhokardiogramm, südame ultraheliuuring. Kui südamekaebusi ei ole, siis seda uuringut, erinevalt EKGst, koormustestist ja vereanalüüsidest, iga aasta teha pole vaja. Aga kui on tekkinud kaebused, näiteks südame rütmihäired või südame pekslemise hood, peaks asjasse suhtuma väga tõsiselt ja tegema süvendatud uuringud.

Tarmo Mõttus tundub väga tubli mees. Ilmselt oleks tema sporditulemused veel paremad, kui tal südames auku poleks olnud. Kui arstid oleks leidnud ta probleemi õigel ajal üles, oleks saanud seda juhtumit ennetada; sellise südamega ei tohi niisuguses vanuses maksimumkoormust peale panna.

Osal juhtudel on võimalik selline auk kateetri kaudu või operatsiooniga sulgeda. Sõltub, kui suur defekt on. Tõenäoliselt Mõttusel ei oleks seda vajadust olnud, sest tema jõudlus oli väga hea. Aga ilmselt venis süda suure koormusega välja, veri hakkas mõnes kohas turbulentselt voolama. Sa võid olla hästi treenitud inimene, aga suurel koormusel saab südamelihas tohutu pinge, mineraalid lähevad verest koormuse käigus välja, veri võib paksuks muutuda – seal on palju stressimomente. Kui ta poleks maratoni sõitnud 100-protsendilise intensiivsusega, vaid 85–90 protsendiga, oleks ta teinud tervisele väga hea teo ja arvan, et katastroofi poleks toimunud.

Kui tervise peale mõelda, siis üle 50-aastastel ei ole mõtet aja ja koha peale võistelda. Loomulikult kiidan väga heaks, kui inimesed tegelevad kestvusspordiga, aga niimoodi, et nad ei taha saada 1. või 5. kohta, olla sõbrast või oma eelmisest ajast parem. Igal juhul tuleb sporti teha! Aga tervisespordina, mis annab annab tervisele tohutult palju kasu. Ei ole mõtet üle pingutada.

Märksõnad
Tagasi üles