Uku paistis saates silma külma närvi, planeerimisoskuse ja täpsusega. «Kõige enam õppisin siin saates, et igasuguse edu taga on hea meeskonnatöö,» ütleb noor teadushuviline. FOTO: Kairit Leibold/ERR

«Rakett 69» võitja: niisama elul järel lohisemine ei ole mingi elu

Teadmistepäeval jõudis finaalini Eesti populaarseim teadussaade «Rakett 69». Kui tark, andekas ja hullupööra töökas peab olema, et sellest kadalipust võitjana välja tulla? Kui suur osa on õnnel ja show-mehe karakteril? Võitja Uku Andreas Reigo ning saate tegijad kergitavad saladuseloori.

«Tänapäeval on meil infot ja võimalusi rohkem kui eales varem. Kõike tahaks teada, proovida ja näha. Ja tulemus on see, et inimene hajub. Just hajusus eri tegevuste vahel takistab edu saavutamast,» ütleb Uku Andreas Reigo ootamatult elutargalt. Ise üks saate noorematest helgetest peadest, sel neljapäeval tähistas 17. sünnipäeva. «Rakett 69s» osalejatest jäi igaüks meelde erineva karakteriga. Üks oli show-mees, teine leiutaja. Uku trump oli alati selge fookus. Oskus valikuid teha, ette valmistada ja detailse täpsusega sihile jõuda.

Uku Andreas Reigo astus Rakett 69 pardale kõigest 16-aastasena. Mis oli noormehe edu saladus? Ei mingit saladust! Kõigest väga hea ettevalmistus, tarkus ja töökus. «Ükskõik millise sooritusega mitte ei tõuse soovitud tasemele, vaid me langeme oma ettevalmistuse tasemele,» ütles võitja ise. FOTO: Laila Kaasik

«Erilisus, millega Uku kohe silma jäi, oli läbimõeldud tegutsemine,» ütleb «Rakett 69» saatejuht Aigar Vaigu. «Kui mõni teine teeb kümme pauku ja saab ühe pihta, siis tema teeb kolm pauku ja neist vähemalt kaks kindlasti tabab.» Vaigu ei tee võidu valemist saladust: võidab see, kel on kõige tugevam ettevalmistus. Õnn pole midagi salapärasemat kui juhuse ja ettevalmistuse kohtumine. Kindlasti ei saa öelda, et Ukul vedas. Noormehe viisid tippu planeerimisoskus, töö ja tohutu tahe.

Uku Andreas Reigo ja Aigar Vaigu. FOTO: Maero Pukk

Rakett stardib taas!

Kõik teadmisjanulised noored on oodatud järgmise raketi pardale.

Lennule nr 11 saab kuni 28. septembrini registreeruda aadressil rakett69.ee

Uku Andreas Reigo: «Kord küsiti minult koolis arenguvestlusel, kas ma ei tahaks «Raketi» saatesse kandideerida. Vastasin, et plaaningi seda teha. «Raketti» vaatan ajast, mil olin ise alles üheksa-aastane. Minu jaoks on see võit ammuse unistuse täitumine, aga ma võin öelda, et isegi eelvoorudest saadud vinged elamused panevad silma särama. Kahtlemine on normaalne, ära tee sellest välja. Kandideerimine on igati seda väärt!»

Riko Piirisild: ««Rakett» on tohutult äge kogemus! Erakordne võimalus kasvada, areneda, suhelda tarkade inimestega. Pingeline, aga lõbus!»

Uku Andreas Reigo - Rakett 69 fänn 9-aastasest saati. FOTO: Kairit Leibold/Err

Trumbiks distsipliin

«Üks hästi tähtis asi on enesekontroll, enda juhtimise võime,» nõustub Uku. «Siia alla käib distsipliin, ka siis, kui ei ole viitsimist ega tahtmist liigutada, teed ikkagi ära asjad, mida on vaja teha. Kuid vajalik on ka kindlus, julgus ja usk endasse. Kogu energia, mis on kulutatud muretsemisele ja kahetsemisele, on suures osas raisatud. Selle arvelt jääb palju tegemata.»

Noor teadushuviline ei arva aga, et kõike seda kasvatuse kaudu saaks. «Olulisem kui distsipliini ja hinnete tampimine on see, et inimesed suudaksid seada eesmärke ning näha sihti ja suunda oma igapäevaelus. Pühendumine sellele ongi juba distsipliin. Kui sa näed, et see toob sulle kasu, on lihtne õppides pingutada. Ja kui see kasu ei too, siis ei olegi õppimisel mõtet. Mul on raske mõista, et paljud ei vaevugi mõtlema, mida tahavad teha või kuhu jõuda. Niisama elul järel lohisemine ei ole mingisugune elu.»

Uku pole aga sedasorti noormees, kes püstitaks probleemi niisama jutujätkuks. Teda huvitavad lahendused. Ja progressil tagurpidikäiku ei ole. Ka praeguse valikute külluse lahendus pole võimalusi piirata, vaid õpetada inimesi paremini valikuid tegema ja otsustama.

Riko Piirisild (vasakul) ja Uku Andreas Reigo kuulusid mõlemad punaste tiimi ning rivaalitsesid saate jooksul korralikult. Teekond finaali tegi neist liitlased ning finišijoonel seisti taas vastakuti. FOTO: Kairit Leibold/Err

«Uku ettevalmistus oli põhjalikum,» tunnistab Riko Piirisild, Uku konkurent finaalis. «Kuid ma arvan, et meil mõlemal oli võimalus hävida.» Teiste raketlaste hulgast artistigeeni ja energiaga välja paistnud Riko ei tee saladust, et pidas Ukut algusest peale oma suurimaks konkurendiks.

Punaste tiim. Vasakult: Riko Piirisild, Uku Andreas Reigo, Stein-Marten Pool, Liis Siigur, Saale Pärn FOTO: Maero Pukk

«Ühes tiimis oli meil omavahel hõõrdumist väga palju. See on mõistetav: kui targad, aktiivsed ja natuke suurema egoga inimesed ühe laua taha panna, siis kõik tahavad ise otsustada. Aga meie mõlema meeletu soov võita ületas egod. Ja nüüd oleme päris hästi läbi saama hakanud. Meie vahel kasvas tõeline respekt, et teine jõudis nii kaugele!» Konkurendi tugevustest nimetab Riko teadmisjanu, uudishimu ja põhjalikkust. Teoorias tugevana oskas ta üldist loogikat, mehaanikat ja elektroonikat paremini konkreetsetes ülesannetes rakendada.

Uku Andreas Reigo keskendub. FOTO: Alis Mäesalu/Rakett69

Energiakriis kui pudelikael

Energia on märksõna, mis Uku Andreasel silmad särama paneb. Ja jutt pole siin vaid põlevkivist ja tuulikutest. «Energeetika köitis mind alguses puhtalt põnevusega – mingi müstiline jõud, mis paneb lambid põlema, autod sõitma... Aga praeguseks olen selgeks saanud, et energiapuudus hoiab arengut tagasi. Seda väga laias skaalas!»

Uku toob näiteks veeprobleemi – tiheda rahvastikuga aladel hakkab joogivesi otsa saama, kogu India ja mitmed Aafrika regioonid on ohus. Hulk lahendusi, mille abil ookeanivett joodavaks muuta, on olemas, kuid need kõik on kas kallid või energiamahukad. Võtmeküsimus pole siin vesi, vaid energia.

Teine näide on põllumajandus, kus kasutatakse palju väetisi, mil on märkimisväärsed kahjulikud kõrvamõjud. Üks võimalikke lahendusi oleks digitaalsed kasvuhooned, loobuda saaks nii väetistest kui ka saastest, aga seegi jääb liigse energiakulu taha toppama. «Vastus ongi see: jätkusuutlik energeetika on pudelikael, mis hoiab väga paljusid protsesse tagasi. Sellepärast on see oluline maailmale ja oluline mulle. Ma tahan selle lahendada!»

Noormehe ambitsioonikad unistused ei kõla teadlasest saatejuhi Aigar Vaigu kõrvus sugugi liiga uljalt. «Energiakriisist meil pääsu ei ole! Mida rohkem on noori, kes valdavad teemat sisuliselt, tahavad ses vallas loovalt tegutseda, seda paremaks elu läheb. Tihti on tragöödia selles, et paljudel on küll mure, aga puudub võimekus midagi reaalselt korda saata. Aga Uku puhul ma näen ka oskusi, võimeid ja töökust oma ideede teostamiseks. Ta tahab teha, kogemusi omandada. Uku suhtumine tagab talle väga hea ettevalmistuse, nii et kui tema teele satub ka õnnelikke juhuseid, läheb tal kindlasti väga hästi.»

Uku Andreas Reigo ehitab oma masinat. FOTO: Kairit Leibold/Err

Maalt ja hobusega

Uku Andrease asjatundlikkuse põhjal võiks arvata, et küllap on ta teadlaste perest. Tegelikult on ta üles kasvanud Põlvamaal Sahkri Weski talus, kus aretatakse Eesti raskeveohobuseid. «Selle talu ostsid vanemad mõned kuud enne minu sündi, nii et meie pere on siin olnud täpselt sama kaua, kui mina olen üldse maailmas olnud. Selle paiga arendamine koduks on mitme põlve elutöö ja ma väga loodan, et ka minu lapsed leiavad just selles kohas oma kodu.»

Uku vanematel on arstiharidus, vanematest õdedest-vendadest on üks muusik, teine keeltegeenius, kolmanda kirg on fotograafia. Teaduspisikut kannabki ainult Uku. «Ei ole me sugugi kukkunud ühte auku ja kõik oleme kaugel sellest kutsumusest, mida jagavad ema-isa.»

Nii et pole Uku mingi labori steriilsuses sirgunud tüüp. Vastupidi – ta armastab väga maalähedasi asju. Oskab hobuste eest hoolitseda ja nendega suhelda ning teab, et looma tuleb austusega kohelda. «Meie hobused on meeldiva iseloomuga ja väga uudishimulikud. Mõni noor neljasajakilone hobune tahab nii kangesti nuuskida, et lükkab su kogemata ümber ka.» Uku perel on seitse hobust ja viis kassi. Hobuse iseloomuga peab teadlikumalt arvestama, kasside eri karaktereid on lihtsalt huvitav jälgida. Muid erinevusi noormees loomade ja inimeste vahelises suhtluses palju ei näe.

Uku Andreas Reigo võidujoovastus. FOTO: Kairit Leibold/Err

Kui mõnigi vaataja pani imeks Uku rahulikku, konkreetset juhtimisstiili ja külma närvi, siis looduslapsena kasvamine ongi see vundament, millel ta seisab. Noormees ei suuda pikalt linnas olla, ilma et metsa kibeleks. «Loodusearmastus on minusse juurdunud lapsepõlvest peale. Minu saatjaks on mets ja rahu, mida siit leiab.»

Uku Andreas Reigo nimetab tagasihoidlikult oma kireks veel vibulaskmist. Tegelikult tuli noormees eelmisel suvel meistriks ka täiskasvanute klassis, mida arvestatakse 21. eluaastast. Omaealiste seas on tal meistritiitleid seitse, niisiis Eestis absoluutses tipus. Kuidas? «Alguses oli mu eeskujuks filmikangelane Legolas oma vibuga, aga see hajus ruttu. Praegu vaimustab tõdemus, et vibulaskmise, teaduse ja minu isiklike ideaalide vahel on väga palju kattuvust. Tulemuse annab vaid väga distsiplineeritud treening ning palju süstemaatilisi kordusi. Minu tõekspidamistega see väga sobib. Vibulaskmine mõneti nõuab, et laskja muudaks ennast õpivõimeliseks robotiks.»

Robotitest ei pääse

Robotid – neil on kindlasti koht meie lähituleviku igapäevaelus. Uku sõnul aga olid just robotid need tüübid, kes teda «Raketi» saate finaalis Goldbergi masina ahelreaktsiooni ehitamise juures kõige rohkem alt kippusid vedama. Kas robot on sama tujukas ja ettearvamatu nagu inimene? «Ma päris nii ei ütleks. Roboti usaldusväärsus sõltub sellest, kui hästi teda kasutada. Lõpuks taandub viga inimesele. Mina usun veel, et igasugune tujukus on täiesti väljaprogrammeeritav.»

Samas ei tõtta noor teadusefänn tehis-intellekti ka ülepeakaela kiitma, vaid teatab ratsionaalse rahuga: see on valdkond, kus ettevaatlikkus on äärmiselt põhjendatud.

«Tehisintellekt saab olema lahutamatu osa meie elust, küsimus ei ole, kas, vaid millal see juhtub. Selle kasutamata jätmine oleks inimkonna arengu takistamine. Aga praegu me ei tea veel, mis oleksid need õiged ohutusnõuded, mida järgida. Kas mitte anda sellele piisavalt võimu või siis anda piisavalt täpsed juhised. Katsetada tuleb enne kui tiražeerida. Ma tooksin paralleeli tulega: sel on äärmiselt suur potentsiaal, kuid ka oht ennast kõrvetada on ülisuur.»

Finalisti poolt appi valitud unistust tiim, vasakul varasem Rakett 69 võitja Reigo Kebja ja raketlased Liis, Uku, Siim, Darja FOTO: Kairit Leibold/Err
Seotud lood
04.09.2020 07.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto