Ray Bradbury nostalgia-karneval

Ray Bradbury oma romaani «451º Fahrenheiti» ainetel valminud samanimelise mängufilmi linastusel Beverly Hillsis 2010. aastal. FOTO: MAVRIXONLINE.COM/MAVRIXONLINE.COM

22. augustil tähistati üle maailma 20. sajandi vast armastatuima ulmekirjaniku Ray Bradbury 100. sünniaastapäeva. Erandiks ei olnud ka Tartu, kus Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Ulmeühingu egiidi all tutvustati kirjaniku elukäiku ja loomingulist kujunemist ning raamatutoas «Fahrenheit 451» uuriti, kas see on ka tegelikult paberi süttimise temperatuur.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Bradbury on üks paradoksaalsemaid ja esmapilgul arusaamatumaid kultuurifenomene. Ühest küljest on tema ulme üks kõige väheteaduslikumaid, jättes selja taha isegi teise suure pastoraalse fantastika meistri Clifford D. Simaki, nii et tema suurim mõju ulmekirjanikuna 20. sajandi kultuuriteadvusele on pigem kaudne. Oma sügavalt lüürilise ja metafoorse (kuid tegelikult äärmiselt ebateadusliku) kosmoseajastu piibli «Marsi kroonikad» (1950, e k 1974) kaudu on ta mõjutanud mitme põlvkonna, sealhulgas ka hilisemate astronautide maailmapilti ja kinnistanud neis lapsest peale arusaama, et kosmosereisid on võimalikud ja reaalsed.

Sama sõnumit edastas ta läbi 1960.–1970. aastate Ameerika ja Briti telekanalites Apollo programmi jt kosmosereiside ülekandeid kommenteerides. Paradoksaalne ongi siin see, et inseneri- ja lendurikoolitusega meestesse süstis usku nende missiooni võimalikkusse Brad­bury-taoline tehnikapelgurist romantik ja proosapoeet.

Teisalt väljendub see arusaamatus Bradbury tekstide näilises lihtsuses, neis pole seda 20. sajandi peavoolukirjandusele omast vormilist keerukust ja sisulist kaalukust, sellelesamale peavoolukirjandusele, mis ulmeringkondade kõrval Bradburyt nii kõrgelt hindab. Bradbury looming on vaat et primitiivselt lihtne ning mängib kõige odavamatele ja universaalsematele tunnetele, nagu näiteks lapsepõlvenostalgia.

Kolmandaks ei olnud Ray Bradbury ju teadupärast romaanikirjanik – ja 20. sajandi kirjanduses on romaan populaarseks ja hinnatud autoriks saamise teel peaaegu ainumõeldav liiklusvahend. Tema raamatud on kas romaanideks maskeeritud lühikestest paladest koosnevad jutukogumikud (tarvitatud on termineid «kollaažromaan», «mosaiikromaan») või siis perioodikas ilmunud lühiromaanide veidi laiendatud raamatuversioonid. Päris klassikalisi romaane leiab Bradbury kontost kolm-neli ja neistki kolm on tugeva memuaarse koega kriminaalromaanid.

Kummalised on lood ka kirjaniku tekstide memuaarsusega. Peaaegu terve Bradbury kirjanduslik tekstikorpus – kümmekond «romaani», sajad ja sajad novellid, millest parimad on koondatud paarikümnesse kogumikku, näidendid, luule jm – tugineb tema enda elus kogetud emotsioonidele ja sündmustele ning on nende metafooride keelde valatud peegeldus, sageli ohtras nostalgiakastmes.

Seda tuleb mõista peaaegu sõna-sõnalt: on hämmastav, kui palju Bradbury tekste põhineb lähemal vaatlusel tema enda elus kogetud vahejuhtumitel ja kui vähe leidub neis tegelikult puhast väljamõeldist, fantastilist komponenti. Muidugi on tema kirjandusliku pärandi hulgas ka küllaga tugevalt ulmelisi tekste, aga neiski leiab peaaegu alati mingi viite mõnele lapsepõlveseigale, mõnele päris elus juhtunud sündmusele.

Väga vanaks elanud kirjanikuna oli Bradburyl suurepärane võimalus luua oma lapsepõlve ja üldse elu ümber hiljem kummalisi müüte, neid intervjuudes tõsise näoga pidevalt ajakirjanikele korrates. Näideteks sellisest kummalisest müüdiloomest sobivad Bradbury tõsimeeli räägitud lood, nagu mäletaks ta emaüsas veidi üle üheksa kuu olnud lapsena, kellel oli juba hakanud arenema võime ümbritsevat tajuda, oma sündimishetke ja sellega seotud emotsionaalset valu.

04.09.2020 07.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto