Sisukord
Arter
Tänane leht
05.09.2020
Eesti Reinsalu Läti kriitikast: Eesti ei ole rikkunud Balti mulli reegleid (2) Karantiini jäänu võib saada kõne politseilt (2) Eesti lühiuudised Eesti loob süljepõhist koroonatesti meedikute leige huvi kiuste (4) Reps: viiruse tõttu me lõplikult ühtegi kooli ei sulge Kohvikupidaja süüdistab linnaosa alatuses (1) Autoromud raiskavad hinnalist tänavaruumi Legendaarne Toronto Eesti Maja müüdi maha (2) Majandus Haritud inimesed on ka paremad investorid (1) Miks aktsiajagamine põhjustab hinnarallit? (1) Üleilmsed börsid edukad, aga Mari august niru Välismaa Venemaa kiirustab vaktsiinivõidule (1) Välismaa lühiuudised Punkerdamisäri kasv ähvardab pingviine välja suretada KOMMENTAAR ⟩ Musta kulla lummus räsib Saudi Araabia majandust (5) Arvamus Jukka Mallinen: Soome ja Eesti on infosõjas üks võitluspaar (6) Juhtkiri: ei saa me läbi Lätita (2) Marica Lillemets: valimisteks joondu, valvel! (3) Klausliga hoiatus Läänemere valitsejalt Veel üks saak Vargamäe põllult Ärka! See toimub päriselt Kogemused ja maine Sport «Olen kuulnud küll, et siia tuuakse rohkem politseinikke, aga eks ole näha, kas nad meid kätte saavad.» Lennukas ralli muudab sõitjad ettevaatlikuks Ott Tänak oli avakatsel kolmas Spordi lühiuudised PM Rally Estonial ⟩ Kiiruskatsete ettevalmistaja pidi murdma maaomanike vastuseisu (1) Ronaldo ründepartner võib Sorga ründehierarhias tahapoole puksida Merendus Merenduse lühiuudised Koroonahirm seiskas piiriülese merematkamise AK Jukka Mallinen: Soome ja Eesti on infosõjas üks võitluspaar (6) Vladimir Sazonov: Covid-19 ja russofoobia – Kremli infosõja relvad (9) Sirje Kiini essee: vajame väärikuse väärtustamist (19) EKI keelekool: prügi sünonüümid Tarmo Soomere: teadlaste argumendid lammutavad puidu põletamist soosivat maksumüüri (32) Krista Fischer: kas koroonaviirus on tõepoolest kaasa toonud «salapäraseid lisasurmasid»? (11) Eesti teatri murrang või murdumine? Digikultuur. Digikihiline muuseum Ray Bradbury nostalgia-karneval Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine Ükskord jõulupoiss, alati jõulupoiss ehk Macaulay Culkin 40 Nädala plaat: Manna ei anna alla Juurikas. Ma viskan su ära Juurikas. Ralli paneb Lõuna-Eesti elama! Arter Raul Vaiksoo: on suur rumalus siduda kunsti või loomet poliitikaga (18) «Rakett 69» võitja: niisama elul järel lohisemine ei ole mingi elu Ootamatult ränk ööpäev lõi sitke eesti mehe jalust (2) Koduarestis maailmarändurid ihkavad teele Võsastunud Kubja-Mardi talust sai lilleaiaga filmitalu Üleilmne kohvihitt: vahuks klopitud kohv Rally Estonia linnakatse: võita on vähe, kaotada nii palju Soome paaditootja XO uudismudel 260 Cabin ootab sügistorme ja jääd Muinasjutust kuub, klaasist kleit ja kantavad košmaarid (4) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Koduarestis maailmarändurid ihkavad teele

7 min lugemist
Maailma suurima monoliidi Uluru otsa ei lubata turistidel ronida 2019. aastast, veidi hiljem sulgus Austraalia pandeemia tõttu turismile tervikuna. Olev Remsu jõudis enne ära näha kõik vajaliku. FOTO: Erakogu

Sulgunud piirid on pannud kirglikke reisimehi kogema nii loomepalavikku kui ka masendust.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Maailm pandi aasta algul lukku otsekui suur toauks; võtmed pöörlesid raksudes lukkudes, mida keegi polnud juba igaviku kasutanud. Kuid roostes riivid pidasid; toimekad käed lükkasid naabrite väljapääsudele uksekrambid ette. Tuled tehti surnuks ning keset pimedust jäid jaaniussidena helendama vaid miljardid helesinised ekraanid, tuues vaikusse õõvastavaid uudiseid maadest, mida olime kunagi armastanud külastada. Tolm kratsis peagi nina, kuid aevastada ei tihanud keegi, kartes häda endagi kotta meelitada. Kipa-kõpa, liikus keegi väljas sõrgade klõbinal, mökitades siis naerda just nagu sajandite eest. Läbi kuupaiste vehkles korraga tume vari; raske öelda, kas nahkhiir või draakon. Ja kui keegi söandaski piuksatada, et eelistaks olla pigem väljas kui sees luku taga, ei hakanud keegi sellise narrikannika pärast veel uksi avama.

Filmis «Kaldale uhutud» kukub Tom Hanksi kehastatav tegelane koos lennukiga taevast ulgumerre, ent suudab siiski lõpuks end vedada tillukese troopilise saarekese liivaranda. See saar jääb talle koduks neljaks aastaks. Pole teada, kui kaua peame meie veetma saarel nimega Eesti (või arhipelaagis nimega Euroopa), kuid maailmas toimuv ei viita sellele, et tuttav normaalsus niipea taastuda plaaniks. Neile, kes laia maailma ja globaliseerumisse ennegi skeptiliselt suhtusid, on seesugune olukord ehk kergemini talutav, sellal kui reisimise ühekorraga kireks ja sissetulekuallikaks kujundanuil võib olla raskem reibast meelt üleval hoida.

Arter uuris neljalt tuntud rännumehelt, kuidas neil keset pandeemiapurgaad kodus istumine välja kukkunud on.

Olev Remsu avastas koroona tõttu kemmergu.

Kirjanik Olev Remsu väntab Vabaduse väljakule sportliku jalgratta seljas, ronib krapsakalt sadulast ja tellib välikohvikus rohelist teed. Tegelikult pidanuks massiivsete romaanide meister ja rännujuht jooma tänavu rohelist teed nii Usbekistanis, Hiinas kui ka Vietnamis, kuid võta näpust. Kõik kolm reisi, kus Remsu pidi giidina osalema, said tühistatud, ning novembrikuise Austraalia ja Uus-Meremaa tuuri saatuski tundub kahtlane. «Mis sa teed – koroona-koroona,» tähendab kirjamees ja rüüpab rohekat jooki, «aga õudne on see aeg, piinav, oh-jah!» Peab pausi ja tunnistab: «Olen selle kõigega saanud kõvasti vastu pükse!»

Päris kodune pole Remsu olnud: aasta alguses jõudis ta ära käia Soomes ning augustis leidis aset veel üks Soome reis, sedakorda Ahvenamaale. Üllatusega tõdes kirjanik, et Soomeski on avastada küll ja veel. Oli isegi Tallinna lähedal, mida ümbritsevad teed Remsu kevade ja suvega rattaga «risti ja põiki» läbi sõitis. «Olen otsinud kummalisi kohti, vanu pooleldi ümber kukkunud ja ausõna peal püsivaid kahekorruselisi kuure. Või näiteks leidnud, et metsas – muide Viimsis, rikaste kandis – on peldik, sõna otseses mõttes peldik. Aga viimane ajaleht, mis seal sees on, on Rahva Hääl, ja ikka veel kasutamata!»

Ning Remsu võtab taas sõõmu kuuma teed, vidukil silmis võidukas helk.

«Ma olen mõelnud, miks omal ajal nii kõva jota olin. Venemaal loomi vedades või muidu ringi seigeldes ma ei joonud kunagi, ja kui tulin tagasi, siis ka ei kippunud viina poole. Aga kui pikka aega pidid Tallinnas või Tartus olema, läksid ikka õllesaali ja edasi Kukusse ja järgmisel hommikul kell kümme leidsid end Vaksali baarist. Joomine oli mulle nagu asendusreisimine. Tinapanemine tekitab illusoorselt neid kogemusi, mida reisides reaalselt kätte saab.»

Aga nüüd enam ei joo?

04.09.2020 07.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto