/nginx/o/2020/09/06/13327831t1hf9a8.jpg)
Juba enne valdade liitmisi, väiksemate kaotamisi ja linnade külge peitmisi oli kuulda nutikate inimeste kurtmist, mida kõike ebameeldivat võib juhtuda, kui valitsemisala osutub liiga suureks. Nii suureks, et kontoris istuvate ametnike silmade ja kõrvade vaate- ja kuuldekaugusse ei ulatu kaugemate külade asukate töösaavutuste ega olmetasandi näitajad, kõigi elanike eraelulistest erandjuhtumitest rääkimata.
Kõrgemad instantsid kõhklejate arvamustest ei hoolinud. Ja tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Mõningaid negatiivsete nähtuste ilminguid täheldati varemgi, kuid teravalt paiskusid need esile koroonaviiruse tulekuga, sest rahulikus elu- ja töömiljöös tekkis palju muutusi, mida vallaametnikud ei võinud uneski näha.
Kuigi vallad võisid pandeemia tänu riikliku süsteemi tegutsemisele tähelepanuta jätta, ootas ja ootab neid nüüdki igal tööpäeva hommikul tööl ees kümneid küsimusi, millele ei osatud ja küllap mõnel pool ei osata nüüdki vastata.
Kas tasuta liinibuss sõidab? Mitu õpetajat töötab kodus ja mitu ilmub koolimajja? Mitu last läheb kooli ja mitu jääb koju? Kas perearst tuleb? Kas hambaarst tuleb? Kas korstnapühkija töötab? Kas kauplus avab uksed? Ega kaugemates külades gripp levi? Ega keegi ole uppunud? Jalaluu murdnud? On ehk karu rünnanud? Ega ole signaale seataudist? Ega keegi ole metsa eksinud? On mõni vallaserva talu öösel maha põlenud? Maa on meil ju enamjaolt lauge ning tulekuma ei paista kuigi kaugele.
Ilmselt ohkasid mõnegi omavalitsuse töötajad: kui seisaks vallamaja juures paraja kõrgusega torn ja 24/7 seisaks seal terase silmaga valvur, oleks pidev ülevaade vallarahva toimetamistest päeval ja öösel, nii et võta ainult teadmiseks või sisesta arvutisse, kuhu poole on inimesed liikunud, missugused transpordivahendid sõitnud, kus külas käis kiirabi, kus päästeautod ja kas on kahjutuli saadud kontrolli alla.
Kontoris istuvate omavalitsusametnike silmade ja kõrvade vaate- ja kuuldekaugusse ei ulatu kaugemate külade asukate töösaavutuste ega olmetasandi näitajad, kõigi elanike eraelulistest erandjuhtumitest rääkimata.
Tähelepanelik valvur registreeriks koduvägivalla kahtlused või vaevaliselt liikuvad vanurid, joomarite tekitatud kahjud, majapidamised, kus pole liikumist märgata või kus jäi laupäeval saun kütmata.
Iga väärnähte või vajakajäämise puhul reageeriks vallavõim väledalt.
Tegelikkus on sootuks teine. Kui sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ja Eesti linnade ja valdade liidu asedirektor Jan Trei kirjutasid Postimehes («Kriisi õppetunnid» PM, 26.8), kuidas ametkonnad ja omavalitsused keerulistel kevadkuudel seninägematute toimingutega toime tulid, võisid nad tunnistada, et tõrgetele vaatamata saadi päris hästi hakkama.
Ei takistanud isegi meie tasasevõitu pinnareljeef. Nii võisime lugeda: «Kohe kriisi alguses oli teada, et seekord tuleb erilise tähelepanuga suhtuda eakatesse. Siin ilmnes mitmel pool üks kitsaskoht: alati ei teatud oma eakamaid elanikke ega nende kontakte. Sotsiaalkindlustusamet ja sotsiaalministeerium andsid omavalitsustele riskirühma kuuluvate inimeste andmed, mis aitasid seda lünka täita.»
Küllap said omavalitsused, kust taibati andmeid küsida, omad hädalised aidatud. Kuid kuidas elasid karantiinis ja elavad abivajajad tänagi neis omavalitsustes, kus ei suvatseta iga päev vanade ja väetite käekäigu kohta sotsiaalministeeriumist andmeid küsida? Loomulikult on see tülikas ja tüütab pikapeale, kuid ka torni ehitus nõuab kulutusi ja samuti vaatleja või valvuri palkamine. Aga otsustada nii või naa oleks hädavajalik, sest koroonaviirus ei maga.