Tants, mis rõhutab ilu haprust

8. september 2020, 21:15 3 min lugemist

«Habras ilu» on üks selliseid lavastusi, mida on võimalik luua vaid selliste tantsijatega, kellel on olnud õnne aastaid koos töötada, üksteist tunnetada ja seeläbi luua jagatud ruum, milles toimub enam kui see, mida silmad-kõrvad vastu võtavad. FOTO: Fine 5

On loojaid, kes tegelevad meid ümbritseva argireaalsusega, selle elu õilistavate ja muserdavate tahkudega. Sõnad, helid ja liigutused, mida nad oma loomingus kasutavad, on suunatud sellele, et juhtida tähelepanu argises peituvatele tähendustele. Ja on loojaid, kelle jaoks kõik meid ümbritsev on teeviit kuhugi kaugemale: silmaga nähtamatule ja kõrvaga kuuldamatule tegelikkusele, mille tabamiseks tuleb kasutada meile, inimestele hoomatavaid sõnu, helisid ja liigutusi, kuid mille puhul on juba eos teada, et nende suutlikkus edasi anda väljendamatut on masendavalt piiratud.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele

Tellijale

Mul on tunne, et Fine 5 on oma loomingus pidevalt püüelnud selle teise poole ning nende õnnestumised ja ebaõnnestumised on seotud sellega, mil määral suudavad inimlikult kättesaadavad vahendid haarata ja kirjeldada seda, mida suudame taibata üksnes vilksamisi, silmanurgast, viivuks. Millel on oht kohe kaduda argisesse ja asisesse. Ununeda kui ebaoluline.

«Habras ilu» on kavalehe järgi teekond «kehameele sügavamale territooriumile, pindmistest mõtte- ja liikumiskihtidest kaugemale, et uurida inimese elupulsi tuksumist selle hapramas staadiumis». Koreograaf on loomiseks saanud innustust oma ema parkinsonismist mõjutatud kehast, kuid «lavastuse eesmärgiks pole parkinsonismi ilmingute kopeerimine või reprodutseerimine laval», isegi kui sellest haigusest tingitud värinad, võppumised ja võbelused on tantsijate kehas äratuntavad.

Lavastus ei ole Parkisoni tõvest või isegi haigusest kui sellisest, vaid (minu silmis) püüe edastada seda taipamist, mida võib kaasa tuua elu krooniliselt haige kõrval. Siinkohal mõjutab minu vaatepunkti tugevasti oma vahetu kogemus raske kroonilise haiguse (dementsuse) kõrval elamisest ja nendest mõttesähvatusest, mida ma tänu – just nimelt tänu sellele – olen saanud.