N, 2.02.2023
Analüüs ⟩ Isamaas avanesid surnult sündinud visiooni haavad
Meinhard Pulk
, reporter
Isamaas avanesid surnult sündinud visiooni haavad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12

Isamaa erakonnasisese Parempoolsete ühenduse teke juuli lõpus tõi muuhulgas käibele kaks narratiivi. Esimene oli Parempoolsete enda tõdemus parempoolse maailmavaate mandumisest. Teine oli Parempoolsete loomise nimetamine Res Publica teiseks tulekuks. Isamaa kirjule ajaloole omaselt ei ole need narratiivid loomulikult mustvalged.

Sajandi alguses komeedina Eesti poliitmaastikule lennanud Res Publica kukkumine oli suuresti sama järsk kui tõus. 2001. aastal erakonna staatuse saanud Res Publica jagas 2003. aasta riigikogu valimistel esikohta Keskerakonnaga. Veel veidi enam kui aasta varem peaministrierakonnaks olnud Isamaaliit piirdus aga seitsme mandaadiga. Juhan Partsiga eesotsas juhtis Res Publica kaks aastat valitsust ning võimule tõusti ka Tallinnas.

2003. aasta jaanuaris läks kogu Res Publica juhatus Tallinnas Kaarli kirikusse, kus piiskop Einar Soone neid ja nende valimisvõitlust õnnistas. Esireas nurga peal seisab peaministrikandidaat Juhan Parts.
2003. aasta jaanuaris läks kogu Res Publica juhatus Tallinnas Kaarli kirikusse, kus piiskop Einar Soone neid ja nende valimisvõitlust õnnistas. Esireas nurga peal seisab peaministrikandidaat Juhan Parts. Foto: Toomas Huik

Partsi valitsuses rahandusminister olnud ning Res Publica esimehena ühendamist vedanud Taavi Veskimägi tõi edu retseptina välja erakonna ehitusse nn alt-üles-põhimõttest lähtuvalt. «Res Publica tugevus oli üsna selgelt see, mida 2002. aasta kohalikud valimised suurepäraselt näitasid – me suutsime juba erakonna algusest alates olla väga paljudes kohalikes omavalitsustes oma nimekirjadega väljas ning teha ka kohalike omavalitsuste valimistel väga tugevad tulemused. See andiski meile eeldused 2003. aasta valimised võita.»

Et 1 + 1 oleks kolm

2005. aastaks oli koalitsioon Stenbockis lagunenud. Veel aasta vindusid mõlema erakonna toetusreitingud – Res Publica oma koguni kolme protsendi ümber – ja 2006. aasta sügisel sai Eesti poliitajaloo üks märkimisväärsemaid ühinemisi reaalsuseks.

Veskimägi meenutuste kohaselt vedas nii teda kui ka Res Publicat kümnekonna poliitikas oldud aasta jooksul visioon teha suur parempoolne rahvaerakond. «Ehk me pretendeerisime ühinemisega sellele, et 1 + 1 ei ole mitte kaks, ega kindlasti mitte sellele, et see on 1,5, vaid hoopis kolm,» lausus Veskimägi.

Seda visiooni taheti esialgu teostada Reformierakonnaga, kuniks Siim Kallase vahetas oravapartei liidrina välja Andrus Ansip, kes ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Seejärel läks Veskimägi Mart Laari jutule. «Hea meel, et Mart oli valmis sellega kaasa tulema, kuigi ta ei olnud toona Isamaaliidu esimees. Tõnis Lukas oli. Aga ilmselgelt oli Mart Laar see, kes erakonna poliitilist keset hoidis. Sealt see lendu läks.»

Ja ühinemisprotsess oligi kiire. Kui ametlikult registreeriti uus erakond 2006. aasta novembris, siis kontuurid olid paigas juba märtsis.

2006. aasta aprilli alguses sõlmisid Isamaaliidu ja Res Publica juhid Tõnis Lukas ning Taavi Veskimägi naerusui erakondade liitmisleppe. Hiljem selgus, et naerusuu ei suuda üha ägenevaid pingeid varjata.
2006. aasta aprilli alguses sõlmisid Isamaaliidu ja Res Publica juhid Tõnis Lukas ning Taavi Veskimägi naerusui erakondade liitmisleppe. Hiljem selgus, et naerusuu ei suuda üha ägenevaid pingeid varjata. Foto: Toomas Huik

Kultuurid sünergiat ei leidnud

Tõe kriteerium ehk praktika kinnitas siiski, et üks ja üks kolme välja ei venitanud. Ainus isamaalasest peaminister Mart Laar tõi küll välja, et vähemalt esimestel valimistel oli edu selge. «Saavutasime ühinemise järel minu erakonna eesotsas oleku ajal valimistel parimad tulemused läbi aegade. Samuti viisime riigikaitsekulud kahe protsendini SKTst. Polegi nii vähe,» tõdes ta.

Isamaaliidu 2003. aasta tulemusega võrreldes tuli tõepoolest juurde 12 kohta. Aga fakt on ka see, et kui Res Publica ja Isamaaliidu 2003. aasta tulemused kokku liita, siis 2007. aastaks jäid erakonna kahe peale ilma 16 mandaadist.

Parempoolse rahvaerakonna visiooni täitmiseks olid kultuuride erinevused liialt suured. «Ka inimesed olid Res Publicas pigem ikkagi palju nooremad ja poliitika fookus oli suunatud enam majanduse ja riigikorralduse kui laiematele rahvuse, keele ja kultuuri küsimustele,» kommenteeris Veskimägi.

2005. aasta kevadel kandideerisid suurkogul Isamaaliidu juhiks nii Andres Herkel (pildil) kui ka Tõnis Lukas. Juhi koha sai Lukas, aga niiditõmbajaks jäi ikka Mart Laar.
2005. aasta kevadel kandideerisid suurkogul Isamaaliidu juhiks nii Andres Herkel (pildil) kui ka Tõnis Lukas. Juhi koha sai Lukas, aga niiditõmbajaks jäi ikka Mart Laar. Foto: Peeter Langovits

Kui Veskimägi nägi Res Publica trumbina «alt üles» lähenemist, siis Isamaaliidu veterani Andres Herkeli meenutused kippusid sellega vastuollu minema, sest omaaegne Isamaaliit oli tema hinnangul sisedemokraatia tavadega palju vähem poliittehnoloogiline. Ühenderakonna esimestel valimistel vangerdati liikmetega piirkonniti, puändiks oli nn Peipsi kalurite juhtum 2012. aastal. «Oli kindlasti valus, et sellised asjad ühes demokraatlike tavadega erakonnas juhtuda said,» sõnas Herkel.

Peipsi kalurite all tunti juba aastaid pärast ühinemist avalikkuse ette jõudnud skandaali Jõgevamaalt, kui pikaaegne Res Publica tiiva esindaja, ettevõtja Paul Kärberg sundis enda alluvuses töötanud kalureid liituma IRLiga ning üldkogudel hääletama staažika parlamendisaadiku Aivar Koka poolt. Selle teo väidetav eesmärk oli kallutada vaekauss Res Publica tiiva poole. Eesti Päevalehe seitsme aasta tagune juhtkiri meenutas juhtumi kurioossust: «Eestis pole olnud jõudu, kes oleks oma valimiskampaanias rääkinud sundparteistamise ohtudest rohkem kui seda tegi omal ajal hoogsalt Eesti poliittaevasse kerkinud Res Publica. «Uus poliitika» pidi tulema teistsugune.»

ERSPga liitumine oli sujuvam

Isamaaliidu pikaaegne esimees Mart Laar.
Isamaaliidu pikaaegne esimees Mart Laar. Foto: Meelis Lokk / Postimees / Scapix

Nii nagu IRL, sai ka Isamaaliit oma kuju teise erakonnaga ühinemise järel. 

Veidi pärast 1992. aasta võidukaid valimisi koondusid valimisliidu Isamaa mitmed liikmesparteid rahvuslikuks koonderakonnaks Isamaa. Kuid sisetülidest räsitud 1993. ja 1994. aasta tipnes Mart Laari valitsuse lagunemisega ning 1995. aasta märtsikuu valimistel sai seni peaministriportfelli hoidnud Isamaa koos ERSPga valimisliidus olles vaid kaheksa mandaati.

Nõukogude Liidu 74-aastase ajaloo ühe esimese mittekommunistliku partei ERSPga pani Isamaa ametlikult leivad ühte kappi 1995. aasta lõpus. Sellest vormuski Isamaaliit. 

Enam kui kaks aastakümmet erakonda kuulunud Andres Herkeli mäletamist mööda kulges liitumine ERSPga sujuvamalt ja loogilisemalt kui Res Publicaga. «Selle üks põhjus oli see, et enne ERSPga ühinemist oli võimalik Riigikogu valimistel moodustada valimisliite. Kui tuli päevakorrale ühinemine Res Publicaga, siis seda võimalust enam ei olnud. Kõik otsused tuli teha väga kiiresti ja ta ta ei jätnud loogilist üleminekuperioodi,» lausus Herkel.

«Vahepealne valimisliitude keelamine avaldas oma mõju ja ma arvan, et mitte ainult Isamaa jaoks, vaid ka ülejäänud poliitilisele maastikule tervikuna. Enamasti mitte positiivset,» tõdes Herkel.

Konfliktivõrseid võis näha ka 2007. aasta valimisteks peaministrikandidaadi leidmise protsessis, kui Res Publica kandidaat Jaak Aaviksoo otsustas pikema leeridevahelise vaidluse tulemusel oma kandidatuuri Laari kasuks taandada. Kui Aaviksoo toetajaid innustas taas laiapõhjalise ning avatud konservatiivse rahvaerakonna loomine, mis võtaks kaasa positiivse mõlemast osapoolest, siis Laari toetajate loogika tugines uue erakonna rajamises eelkõige senistele Isamaaliidu tugevustele. Laari seljataha koondus tegelikult ka märkimisväärne osa Res Publica põhituumikust, kes nägid Laaris ühendavat suurust.

Käärid olid ka maailmavaatelised ja täpsemalt läksid arvamused lahku venekeelse kogukonna jaoks olulistes küsimustes nagu pronkssõdur, venekeelsed koolid ja kodakondsus. Samuti illustreerisid kahe pusletüki sobimatust finantsilised mastaabid. Res Publical, kellele pakkus võrreldamatult suuremaid rahalisi võimalusi hiigelsuur fraktsioon, oli neli korda suurem eelarve kui Isamaaliidul. Erakonna palgal oli Res Publical üle 30 inimese (Isamaaliidul seitse-kaheksa) ja piirkonnajuhtide palgad olid suuremadki Isamaaliidu peasekretäri omast.

Pärast 2003. aasta valimisi pidas Res Publica delegatsioon eesotsas Juhan Partsiga koalitsiooniläbirääkimisi Reformierakonna, Rahvaliidu ja Isamaaliiduga. Valitsusse Isamaaliit aga ei jõudnud. Partsist vasakul Tõnis Kons, paremal Tõnis Palts.
Pärast 2003. aasta valimisi pidas Res Publica delegatsioon eesotsas Juhan Partsiga koalitsiooniläbirääkimisi Reformierakonna, Rahvaliidu ja Isamaaliiduga. Valitsusse Isamaaliit aga ei jõudnud. Partsist vasakul Tõnis Kons, paremal Tõnis Palts. Foto: Liis Treimann

Res Publica 2.0 või mitte?

23. juulil avalikuks tulnud Parempoolsete ühendust on nimetatud Res Publica teiseks tulemiseks. Põhjuseid ei tasu kaugelt otsida, sest üks Parempoolsete algatajatest Tõnis Kons oli ka üks Res Publica loojatest ning peasekretär. Parempoolsete 111 asutajaliikmest on Res Publica taustaga 63. Ülejäänud 48 seas on ülekaalus noorem põlvkond, kel enne 2006. aasta novembrit partei liikmeskonda asja polnudki.

Kuidas aga Parempoolsete maailmavaade Res Publica omaga kattub? Tartu ülikooli politoloog Martin Mölderi hinnangul oli Res Publica näol tegu esimese märkimisväärselt populistliku erakonnaga Eestis – lihtsalt natukene teises võtmes populistliku kui näiteks tänane EKRE.

«Nende strateegia, mis edu tõi, oli lubada ükskõik mida, mis parasjagu hääli tooks,» kommenteeris Mölder. «Nad suutsid kiiresti luua mulli, mis puudutas sel hetkel ka teatud rahuolematust Eesti parteisüsteemiga. Ja sellel mullil, nagu hiljem nägime Res Publica toetuse kiire kasvuga, ei olnud väga sisu. Res Publica oli pigem nagu projektipartei, millel väga tugevat ideoloogiat ega sisu ei olnud.»

Arvan, et märkimisväärset vähikäiku majanduslikus mõttes vasakule pole Eestis kindlasti olnud.

politoloog Martin Mölder

Just see ideoloogia puudumine on asi, milles tahavad Parempoolsed olla oma kuvandis teistmoodi. «Aga ei ole veel näha, kuidas see neil õnnestub,» tunnistas Mölder.

Taavi Veskimägi tõdes kahe jõu maailmavaatelist kattuvust kommenteerides, et 20 aastaga on maailm nii palju edasi läinud, et paralleele ongi keeruline tuua. «Aga kui vaatame tänast Isamaa poliitikat, siis Parempoolsete manifest kannab kindlasti palju rohkem Res Publica poliitilist lähtekohta.»​

Kuuldused parempoolse ilmavaate allakäigust on liialdatud

Politoloog Martin Mölder.
Politoloog Martin Mölder. Foto: Erik Prozes

Mölder usub, et Parempoolsete ühenduse kuvandiloome osa on olnud ka tõdemus, nagu oleks parempoolne maailmavaade teinud Eestis vähikäiku.

«Reformierakond on loobunud parempoolsest maailmavaatest ja uued parteid on kas vasakpoolsed või äärmuspopulistlikud. Isamaa peab pakkuma sellele alternatiivi ja koondama parempoolsed valijad enda taha,» laususid ühenduse asutajad.

Mölder leidis, et Parempoolsed tahavad säärase sõnumiga luua endale valijate seas soodsat pinnast. «Ideoloogiliste teemade puhul käib paratamatult kaasas see, et need on väga abstraktsed ja hägused. Inimesi on sõnumis kerge uskuma panna. Isegi, kui see ilmtingimata tõsi ei ole. Kui veenad inimesi, et parempoolsus on ohus ja sa ütled, et meie päästame selle, siis on sul suuremad šansid õnnestuda. Aga arvan, et märkimisväärset vähikäiku majanduslikus mõttes vasakule pole Eestis kindlasti olnud.»

Tema hinnangul võib järgmise aasta sisevalimiste perspektiivis võtta poliitilise spinnina ka Parempoolsete tõdemust sellest, et Isamaa on muutunud kristlik-demokraatlikuks erakonnaks.

Mölder tuletas meelde, et Res Publica asutamistseremoonia toimus kirikus. Seega on kristlikest sugemetest rääkimine Mölderi arvates Parempoolsete jaoks vahend, millega näidata erakonnasiseselt, et vaja on muutusi.

«Selleks, et vastandumine võimalikult efektiivne oleks, ei tohiks nende esimene samm olla valijate veenmine, et Isamaa peaks Parempoolsete nägu olema,» leidis Mölder. «Praegu on kogu avalik informatsioon ja väljaöeldu Parempoolsete poolt olnud selle eesmärgiga, et rõhutada Isamaa kristlikke elemente, mis seal on aga alati olemas olnud. Ma arvan, et see on võib-olla ka strateegia, kuidas sisemiselt erakonna liikmeid ühele või teisele poole suunata. Hetkel käib võitlus veel erakonna sees.»

Isamaal jääb vajaka liidrifiguurist

Valimistel edukas olemiseks peavad Veskimägi sõnul kattuma kolm asja ning need Res Publical 2003. aastal ka klappisid. «Esiteks, probleem, mida lahendada ja mida ühiskond tunnetab. Mäletatavasti oli tollane foon suurerastamistega seotud jamad, alates Eesti raudteest, Narva elektrijaamadest ja sinna otsa hulk muid korruptsioonimaigulisi asju,» sõnas Veskimägi. «Teiseks, suutlikkus kommunikeerida ühiskonnale lahendust kesksele probleemile. Sealt siis tuli ka Res Publica toonane valimisloosung «Vali kord!». Ning kolmandaks veenev liider, kes sobib seda sõnumit kandma. Juhan Parts riigikontrolörina oli selleks absoluutselt kõige ideaalsem.»

Tänavu veebruari lõpus kogunes Isamaa volikogu koosolek Paides, pildil Sven Sester, Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seeder. Tema taga paistab Mart Luik.
Tänavu veebruari lõpus kogunes Isamaa volikogu koosolek Paides, pildil Sven Sester, Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seeder. Tema taga paistab Mart Luik. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Just see liidrifiguur on Mölderi sõnul see, mis takistab Isamaal kerkimast valimiskünnise kohal virelevast parteist taas paarikümneprotsendilise toetusreitinguga erakonnaks.

«Isamaa oma niši poolest paikneb mitte just väga halvas positsioonis. Ta on seal liberaalsel-konservatiivsel maastikul EKRE ja Reformierakonna vahel, mis tähendab, et nad on strateegiliselt väga heas positsioonis, et EKRE mõõdukamaid ja Reformierakonna konservatiivsemaid valijaid tagasi võtta,» leidis Mölder. «Positsiooni realiseerimiseks on ennekõike vaja liidrit, kes suudaks nende mõlema valijagrupi tähelepanu võita ja mobiliseerida.»

Nii mõnegi Parempoolsete liikme suust on juba kõlanud veendumus, et järgmise kevade suurkogul toimuvatel esimehe ja eestseisuse valimistel on uus ühendus oma esindusega väljas. «Sinna on veel nii palju aega. Parempoolsed on alles moodustumas ning eelkõige erakonna sees toetust kogumas,» leidis Mölder. «Sügise jooksul näeme, kui palju neil seda kandepinda on.»

Mölderi hinnangul peaks erakonna elujõu eelduseks olema, et emb-kumb leer saavutab valimistel selge ülekaalu. «Kõige selle taustal, mida Parempoolsed praegu proovivad teha, on reaalne ka see, et Isamaa võib katki minna sellistest lõhedest, mida varem ei olnud,» nentis riigiteadlane ja tõdes veel: «Kui Tõnis Kons mainis, et Parempoolsete taga on vaikiv enamus, siis ma ei tea, millele see väide tugineb, aga ma ei usu, et see tõsi on.»

Respublikaanlased annavad ka praegu Isamaas tooni

Res Publica suurkogu 2001. aasta 8. detsembril Saku Suurhallis. President Lennart Meri õnnitlemas Rein Taagepera pärast Res Publica esimeheks saamist.
Res Publica suurkogu 2001. aasta 8. detsembril Saku Suurhallis. President Lennart Meri õnnitlemas Rein Taagepera pärast Res Publica esimeheks saamist. Foto: Toomas Huik

Kuhu on kunagine Isamaaliit ja Res Publica jõudnud ühenderakonnas aastaks 2020?

Eesti politoloogia grand old man’i Rein Taagepera nägemus on ühene ja selge: «Kuna Res Publical oli tugevam kohapealne võrgustik, sõid Res Publica oportunistid Isamaaliidu aatelisemad juhid pikapeale välja. Liitumine päästis Res Publica ja lammutas Isamaaliidu. Vaadake, kus liitumisaegsed Isamaaliidu juhid praegu on!»

Herkeli ja veel enam Veskimägi arvamused kalduvad vastassuunas. «Praegune Isamaa esimees tuleb ju omaaegse Isamaaliidu poolelt ja mulle tundub, et need jõujooned ei ole juba ammu ühinemiseelse seisuga seotud. Aga kõik need karussellitegemised sisevalimistel mõjutasid mingil hetkel erakonnasisest valimistulemust ja sellel muidugi mingisugune mõju oli» märkis Herkel.

«Nagu ka nimi ütleb, siis täna on tegemist Isamaaga,» lausus Veskimägi. «Tänase Isamaa poliitikat domineerib Isamaaliidu-aegne poliitika ja maailmavaade ning mitte Res Publica selgelt parempoolne ja majanduskeskne liberaalne vaade.»

Taagepera vastas: «Veskimäe arvamust on raskem arvudega testida. Seda enam, et mina ei oskaks öelda, mis oli Res Publica visioon ja poliitika. Kas see, mida kuulutati enne valimisvõitu, või see, mida kohe pärast seda rakendati?» Veskimägi kinnitas omakorda üle, et Res Publica poliitika kujunes valimiste järel.

Kui Taagepera hinnangul võtsid õige pea IRLis domineerimise üle vanad Res Publica liikmed, siis miks praegune poliitika on isamaaliitlik? «Üks muudatus, mida Res Publicast pärinev juhtkond kindlasti läbi tegi, oli küpsemine noorpoliitikuist vanapoliitikuiks. See võis nende stiili lähendada eelnevaile Isamaaliidu omile,» mõtiskles Taagepera. «Kõik poliitikud seisavad samade probleemide ees, mida tegelikkus esitab ja mida kõiki ei suuda korraga rahuldada-leevendada. Ühtede esile tõstmine ei tarvitse tähendada teiste olematuks kuulutamist.»

Isamaa 21 tipp-poliitikust (esimees Seeder ja 20 eestseisuse liiget) on Res Publica taustaga pooled:

Urmas Reinsalu, Riina Solman (ei olnud RP liige, töötas meediajuhina), Tiit Salvan, Mihkel Kübar, Erik Sandla, Sven Sester, Marko Pomerants, Priit Sibul, Andres Metsoja, AIvar Kokk, Heiki Hepner.

Ühinemiseelsesse Isamaaliitu kuulunutest on erakonna eesotsas lisaks esimees Seederile veel Tarmo Kruusimäe, Andres Luus ning seenioride kogu esimees Ann Räämet.

Isamaa vana kaardivägi – esiplaanil praegune riigikogu liige Tarmo Kruusimägi, taustal ERSPga ühinenud Isamaaliidu juht Mart Laar. 
Isamaa vana kaardivägi – esiplaanil praegune riigikogu liige Tarmo Kruusimägi, taustal ERSPga ühinenud Isamaaliidu juht Mart Laar. Foto: Peeter Langovits / ETA
 
Märksõnad
Tagasi üles