Isamaa erakonnasisese Parempoolsete ühenduse teke juuli lõpus tõi muuhulgas käibele kaks narratiivi. Esimene oli Parempoolsete enda tõdemus parempoolse maailmavaate mandumisest. Teine oli Parempoolsete loomise nimetamine Res Publica teiseks tulekuks. Isamaa kirjule ajaloole omaselt ei ole need narratiivid loomulikult mustvalged.
Sajandi alguses komeedina Eesti poliitmaastikule lennanud Res Publica kukkumine oli suuresti sama järsk kui tõus. 2001. aastal erakonna staatuse saanud Res Publica jagas 2003. aasta riigikogu valimistel esikohta Keskerakonnaga. Veel veidi enam kui aasta varem peaministrierakonnaks olnud Isamaaliit piirdus aga seitsme mandaadiga. Juhan Partsiga eesotsas juhtis Res Publica kaks aastat valitsust ning võimule tõusti ka Tallinnas.

Partsi valitsuses rahandusminister olnud ning Res Publica esimehena ühendamist vedanud Taavi Veskimägi tõi edu retseptina välja erakonna ehitusse nn alt-üles-põhimõttest lähtuvalt. «Res Publica tugevus oli üsna selgelt see, mida 2002. aasta kohalikud valimised suurepäraselt näitasid – me suutsime juba erakonna algusest alates olla väga paljudes kohalikes omavalitsustes oma nimekirjadega väljas ning teha ka kohalike omavalitsuste valimistel väga tugevad tulemused. See andiski meile eeldused 2003. aasta valimised võita.»
Et 1 + 1 oleks kolm
2005. aastaks oli koalitsioon Stenbockis lagunenud. Veel aasta vindusid mõlema erakonna toetusreitingud – Res Publica oma koguni kolme protsendi ümber – ja 2006. aasta sügisel sai Eesti poliitajaloo üks märkimisväärsemaid ühinemisi reaalsuseks.
Veskimägi meenutuste kohaselt vedas nii teda kui ka Res Publicat kümnekonna poliitikas oldud aasta jooksul visioon teha suur parempoolne rahvaerakond. «Ehk me pretendeerisime ühinemisega sellele, et 1 + 1 ei ole mitte kaks, ega kindlasti mitte sellele, et see on 1,5, vaid hoopis kolm,» lausus Veskimägi.
Seda visiooni taheti esialgu teostada Reformierakonnaga, kuniks Siim Kallase vahetas oravapartei liidrina välja Andrus Ansip, kes ei tahtnud sellest plaanist midagi kuulda. Seejärel läks Veskimägi Mart Laari jutule. «Hea meel, et Mart oli valmis sellega kaasa tulema, kuigi ta ei olnud toona Isamaaliidu esimees. Tõnis Lukas oli. Aga ilmselgelt oli Mart Laar see, kes erakonna poliitilist keset hoidis. Sealt see lendu läks.»