Missivalimised ja draakoni tagumik Eesti vähetuntud linnriigis

Dokumentaalfilm «Prazdnik». Gogoli kostüümis isik kiidab vaimustunult Maardu linnavõimu. FOTO: Filmikaader FOTO: Filmikaader

Mida teate Eesti seitsmendast suurimast linnast Maardust, mis sai linnaõigused alles paar päeva enne Moskva olümpiat? Pisut väiksem kui Viljandi, napilt suurem kui Rakvere või näiteks Sillamäe, mida kunagise salapära ja stalinistliku arhitektuuriga linnasüdame pärast tuntakse ilmselt paremini. Arvatavasti ei oska enamik inimesi seostada Maardut suurt muu kui tööstusega ning väliselt on ta Lasnamäe pikendus pärast väikest ahermaalõiku ja maanteed. See kõik teeb Maardust suurima tundmatu Eesti linna ja dokumentalist Vladimir Loginovi film «Prazdnik» avab sealset maailma laata külastavate inimeste kaudu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vladimir Loginov (snd 1976 Tallinnas) on teinud kümmekond dokumentaalfilmi, millest laiemalt tuntakse 2015. aasta «Sipelgapesa». Lasnamäe suures garaažikompleksis sündinud subkultuurist jutustav film sai Eesti mõistes üksjagu positiivset vastukaja ning tekitas paralleele Ulrich Seidli dokumentaaliga «Keldris». «Prazdnik» jätkab samas vaimus, taas on teemaks meie venekeelne kogukond ning raamiks olukord, mis on ühteaegu koomiline, kohati piinlik ja suuremas jaos lihtsalt elu kogu oma kirevuses.

Kõnealune laat on Maardus igal sügisel toimuv Ukraina-teemaline Sorotšintsõ laat. Sorotšintsõ on Nikolai Gogoli sünnikoht ning samanimeline jutustus on pärit Gogoli 1831. a ilmunud kogumikust «Õhtud Dikanka lähistel». Kuigi arvude keeles on Maardu umbes 15 000 elanikust 10 000 venelased, 4000 eestlased ja 800 ukrainlased, jääb siiski natuke segaseks, miks Maardus selline üritus toimub. Pärimuse järgi olevat Maardu rahvamaja omaaegne juhataja olnud ukrainlane ja Maardu kauaaegne linnapea Georgi Bõstrov olevat Ukrainas folkloorielementidega laata nähes üritusest vaimustunud ja andnud korralduse midagi sarnast teha. Filmis rõhutatakse, et «Ukraina rekordite raamatu» järgi on tegu suurima väljaspool Ukrainat toimuva ukrainapärase laadaga.

Kui jutustuses «Sorotšintsõ laat» läheb talumees Solopi laadale mära müüma, aga peab hoopis tütrest loobuma, siis filmis tütreid ei müüda, kuid üks pealiin on laada raames toimuv missivõistlus, mille kohta üks osaleja märgib: «Maardus on peaaegu kõik saanud Miss Maarduks.» Missivõistlused on iseloomult üsna ühesugused, siin on need sattunud sousti sisse, kus tuleb tikk-kontsadel murule minna, esineda veidra taidluskavaga ning žüriis jagavad hindeid poksitreenerid ja ergutustantsu föderatsiooni presidendid. Kuigi siin on iseloomulikke stseene, jääb puudu sügavusest, võib-olla oleks seda aidanud teha osalejate isikliku tausta avamine. Missivõistlused on praegu kõikjal sama veidrad, ükskõik, kas toimuvad veel Maardus või Raplas.

Kuigi filmi põhiliin on missivõistlus, on filmi huvitavamad karakterid muud laadakülalised. Esiteks vilksatab mitu korda omaaegne Maardu linnapea Georgi Bõstrov (1944–2015), kes ehitas linnas isiklikku tsitadelli ja küllalt edukalt: ei soovinud ta ühineda Tallinnaga ega isegi Keskerakonnaga, vaid ajas isepäist liini kohalike tugeval toetusel. Korraldajate ja ametnike üldine kõnepruuk on üsna hirmuäratav. Maardu ametnikud kasutavad peaaegu unustatud väljendeid nagu «orgkomitee» ning «kultuurilis-vaatemängulised üritused» ning Gogoliks riietatud isik tuletab inimestele korduvalt meelde, et linna õnn oleneb nende heategijast linnapeast ning ärgu unustatagu, kelle poolt lähenevatel valimistel hääletada. «Elagu Maardu linna maksumaksja – kõige heldem maksumaksja kogu maailmas!» kuulutab Gogol.

Arvestades Georgi Bõstrovi surma 2015. aastal, on kaadrid praeguseks juba üsna vanad. Kas Eestis on üldse veel mõni linn, kus on avatud monument 20. sajandi linnapeale?

09.09.2020 11.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto