Hando Runnel – aednik Eesti Eedenist

Hando Runnel tänavu veebruaris Tartu kirjanduse majas. FOTO: Sille Annuk

Kahe aasta sees ligi kaheksasada lehekülge (!) luulet, aforisme, epigramme, mõttekilde, ütlemisi, sõnamänge – kõik kokku endiselt Luuletaja looming, millest osa varustatud autori vinjettidega, raamatud ise esinduslikult kalinguri köidetud, kolm neist sinikuldsehõbedase ümbrispaberiga (kujundaja Mari Ainso) –, see kõneleb kutsumuse järgimisest, kaheksakümne teist aastat käiva klassiku elu ja tööga kogunenud salvest, millest ikka võtta seemet uue teose idandamiseks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aga see kõneleb ka võitlusest pealetükkiva unustuse vastu. «Muinasleidusid» kui aruannet luuleteost jääb lõpetama «Aruande lisa»: «Pidudest, poliitikast / avalikust ajaviitest /uudishimu, jõu ja tahtegi / ärakadumise tõttu kõrvale jäänud /jäetud / kahetsedes. H. R.»

Ent alustagem siiski arvustuse pealkirjast «Aednik Eesti Eedenist». See kujund ei ole inspireeritud üksnes alliteratiivsusest. Lähtekohaks on üks Runneli säravamaid esseid tema mahukast mõtteproosast: «Ei hõbedat, kulda» (1984), «Mõõk ja peegel» (1988), «Isamaavajadus» (1991), «Jooksu pealt suudeldud» (1998), «Väravahingede kriiksumist kuulnud» (2008) ja «Hingedeaeg: mõtted ja märkmed» (2016).

«Luuletaja lahkumine Eedenist». See Jaan Krossi luuletajateest ja luuleloomingust kõnelev tekst ilmus kõigepealt 1972. aasta Loomingu aprillinumbris, seejärel Runneli varasemat esseistikat koondavas kogus «Ei hõbedat, kulda» ning kolmandat korda 2005. aastal Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses ilmunud Jaan Krossi loomingu vaatlusi koondavas kogumikus «Metamorfiline Kross» (koostanud Eneken Laanes).

Essees esimeste inimeste elupaika Eedeni aeda ennast ei mainita, ent erinevalt proosalisest elust kõige selle juurde kuuluvate küsimuste, kahtluste, kavaldamiste, petmiste, reetmiste ja intriigidega, kuhu Aadam ja Eeva pärast pattulangemist saadeti, on luuleilm sellega võrreldes tõepoolest looja enda päralt olev, suveräänne olelus- ja mängupaik. Runnel jälgibki oma arvustuses, kuidas Kross sinna Eedenisse jõudis, mis muutused ta läbi tegi ning kuidas romaaniga «Kolme katku vahel» sellest lahkus.

Runnel ei vastanda luulet proosale, sest «kõik Krossi kirjutatu on veenvalt ja vaieldamatult sõnakunst». Ometi ilmneb juba siin, et loojatena on Kross ja Runnel täiesti erinevad isiksused. Krossile, kelle «alguste algus on raamatute riigis, sõnade ja ideede ideaalses maailmas», polevat probleemiks «olemine iseenesest ühes oma algpõhjuste ja lõppsihtidega. Ei olemine iseenesest ega inimese inimlik (eksistentsiaalne) olemine eraldi». See on Krossile lihtsalt enesestmõistetav.

11.09.2020 14.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto