EKI keelekool: üks muinane jutt ehk muinasjutt

Raamatuillustraator SIIMA SHKOPI illustratsioon raamatust "Lugu Tom Pöialpoisist ja teisi Inglise muinasjutte". FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Vilja Oja kirjutab sõna muinasjutt ajaloost.

Muinasjutt on väljamõeldud lugu, milles inimeste unistused ja praktilised soovid võivad täituda ulmeliste tegurite abil. Õnnestumise tagab peategelase headus, osavus, töökus ja teised positiivsed omadused, seevastu õelus toob teenitud karistuse. Tavaliselt leidub muinasjutus ka õpetlik iva. Liitsõna muinasjutt on murretes hajusalt levinud peamiselt Põhja-Eesti alal. Kirjakeeles kohtame seda nimetust esmalt 1893. aastal ilmunud Ferdinand Johann Wiedemanni saksa-eesti sõnaraamatu teises trükis, võimalik, et tänu redigeerijale, Jakob Hurdale. Varem kasutati üldisemat nimetust ennemuistne jutt ning variante ühenditest muina ja muinane jutt, muistne, ammumuistne ja vanamuistne jutt, vanaaja ja vanaao jutt või öeldi lihtsalt jutt.

Sõna jutt ja tegusõnad jutustama, jutlema, ütlema lähtuvad läänemeresoome-mordva tüvest. Eesti keelega sarnaseid tähendusvasteid on soome, karjala, vadja, isuri, liivi, saami, ersa ja mokša keeles. Võrdluseks olgu mainitud, et läänemeresoomlaste naabruses kõneldavates indo­euroopa keeltes on tegusõna tähendusega «ütlema, rääkima» ja muinasjuttu märkiv nimisõna samuti moodustatud omavahel ühisest tüvest, näiteks rootsi saga ja säga, sade, vene skazka ja skazať, läti pasaka ja pasacīt.

Liitsõnades nagu muinasaeg ja tollast kultuuri, kohti, inimesi või keeli märkivates nimetustes tähendab muinas- «väga vanasse aega kuuluv, esiajalooline». Eesti muinas- ja selle soomekeelne vaste muinais- on vormid läänemeresoome keeltes tuntud omadussõnast muinane ~ muinainen ~ muinoinen tähendusega «endisaegne, muistne». Muinasjutte luuakse ka tänapäeval ja edaspidi. Miks nimetame neid siis muinas- või ennemuistseiks juttudeks?

Omadussõna muinane on tuletis soome-ugri algupäraga sõna muu oleva käände mitmuse vormist muina. Ajalooliselt väljendas na-lõpuline kääne kohta või aega, milles tegevus toimub. Umbmäärane asesõna muu tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, muina osutab seega määratlemata ajal ja kohas juhtuvale. Muinasjutt räägibki harilikult sündmustest, mis nagu oleksid aset leidnud kuskil ­eemal tundmatus kohas ja millalgi kauges minevikus. Sõna muu ei viita minevikule, vaid märgib mõistet «mingi teine, siinsest või praegusest erinev». Näiteks meie lähimas sugulaskeeles, liivi keeles tähendab liitsõna muunaaigast «tulevaasta, järgmisel aastal» ning muupõ «homme». Sõnast muu on moodustatud palju tuletisi, sealhulgas ka eesti muiste ja muistne. Et rõhutada jutustatava suurt vanust, on nimetusele muistne jutt lisatud täiendosis vana-, ammu-, enne-. Liitsõna muinasjutt on omaette piisavalt täpne termin.

11.09.2020 14.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto