Mees, kes ei mahtunud kivi peale

John Martyn, Bristol, 1978 FOTO: Tim Duncan/Wikipedia

Briti lauljat ja kitarristi John Martynit paljud ei tea. Märksa rohkem tuntakse tema varalahkunud ja tunduvalt õrnahingelisemat sõpra Nick Drake’i, kelle Lauri Sommer on raamatus «Kolm yksiklast» tihkelt ka eesti kirjanduslukku kirjutanud.

Drake suri noorelt ja oma muusika vääriliselt, teda on mingis mõttes lihtne kultusobjektina määratleda. Tema ümber on hõlbus konstrueerida sellist kehatut ja hõljuvat puhast romantiliselt traagilist vaimu. John Martyn ei surnud kuigi noorelt, samuti oli ta muusika tõrges kuhugi fikseeruma. John Martyn oleks 11. septembril saanud 72.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Alustas ta 60ndate lõpul Londoni folgiskeenel ja tema esimesed plaadid olid üsna traditsioonilised ja pigem igavad õrn-pastoraalsed idülliihalused. Hiljem on ta öelnud, et folgis hinnati ilu, aga teda huvitas muu, teda huvitas müra. Nii et kiiresti saabus aeg edasi liikuda. Varsti avastas ta enda jaoks Echoplexi-nimelise kajasid tekitava aparaadi ning see muutis paljugi. Tegelikult muutis see kõik.

11.09.2020 14.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto