Carina Paju: 20 aastat arvamusartiklist «Korruptsioon peab Eestis olema»

Carina Paju FOTO: Priit Mürk

Usun, et paljusid ­eestlasi on viimaste ­nädalate Valgevene sündmused pannud mõtlema ­selle üle, kuivõrd on meil ­vedanud – ja kui teistsugune võiks olla meie tänapäev, kui riigi ette­otsa poleks peaaegu 30 aastat tagasi valitud demokraatiameelsed isikud. Ehk on seetõttu ka hea aeg mõtiskleda, kus asub Eesti läbipaistvuse ja korruptsiooni skaalal, kirjutab Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Korruptsiooni vähenemist, nagu ka kõiki teisi väärtuste ­süsteemset muutumist nõudvaid protsesse, tunneme alles õige pika aja järel. Tänapäeval on üpris mõeldamatu, et keegi kirjutaks Äripäeva ­artikli pealkirjaga «Korruptsioon peab Eestis olema». Nii see aga 20 aasta taguses Eestis oli.

Eelmise aasta kohtumisel ­kohalike ­omavalitsustega ütles üks volikogu liige ­tabavalt, et eestlased olla seaduseusklik rahvas. Paljuski sellest, miks oleme viimase 20 aastaga jõudnud sinnamaale, et olla 180 maailma riigi seas korruptsiooni vähese taju osas 18. kohal, on tulnud just tänu jõudsale õigusraamistiku arenemisele. Korruptsioonivastane seadus, riigihangete seadus, erakonnaseadus ja mitu teist on aidanud kaasa sellele, et meie elu korruptsioonivabamaks, ausamaks ja õiglasemaks muuta.

Siinkohal ei väida ma, et ükski nendest seadustest oleks perfektne, sest asjaolud muutuvad ning seadusi tuleb pidevalt täiendada, muuta, kärpida. Võtkem näiteks kas või kohaliku omavalitsuse ­korralduse seadus, mille uuendamiseks töötab eraldi komisjon. Sellised debatid on vajalikud kas siis selleks, et seadust ajakohastada või kinnitada, et teatud ebamugavaid sätteid on ­ikkagi tarvis. Muide see, et Eesti riigis on karistatav teha ametiisikuna otsuseid enda ja endaga seotud ­isikute kohta, aitab natukenegi hallata meie ühiskonna väiksusest tulenevat korruptsiooniohtu.

Sellest hoolimata olen sama laua taga istunud ja kuulanud ­inimesi, kes paradoksaalselt näevad korruptsiooni kõikjal, kuid ei oska korruptsiooni piiritleda ega määratleda. Kuigi praeguses Eesti ühiskonnas võib tekkida tunne, et korruptsioon ei puuduta iga päev meie elu ning seega pole ka oluline, et meist igaüks täpselt ei tea, millistele seaduspügalatele mingis olukorras vaja täpselt viidata on, veendun üha enam, et probleem seisneb milleski enamas kui juura väheses tundmises.

Eelmisel sügisel teiste vabakonna esindajatega mõtte­vahetusel osaledes ­jagasin, kuidas minu tunnetuse ja mitteteadusliku uuringu järgi aetakse korruptsiooni segamini nii ­poliitilise tahte, tavapärase ametkonna töötsükli, vähe kaasava otsuse või vahel ka lihtsalt lollusega. Ühe sellise loo järel ütles kohtumisel osalenud ametnik, et lõpuks saab ta aru, mida peetakse silmas termini «süvariik» all. Kui me ei mõista, kuidas toimib riik ja langetatakse otsuseid, pole ka ilmselt imestada, et paljud otsused tunduvad korruptiivsetena, suvaliselt, kellegi erahuvides tehtuna.

15.09.2020 17.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto