Ado Vabbe ja modernismi intriig

«Deemon» 1944 Õli, paber FOTO: Repro

Kui 22-aastane kunstnikuhakatis kodanikunimega Adolf Vabbe veel enne ilmasõda kunstimetropolis Münchenis oma «Parafraasideks» nimetatud värvipliiatsijoonistes täisabstraktsete lahendusteni jõudis, oli modernistlik intriig juba alanud. Tee avangardi arenguks eesti kunstis oli valla. «Parafraasidega» avaneb ka Kumu kolmanda korruse tiibsaalis hiljuti avatud Vabbe loomingu ülevaatenäitus «Ado Vabbe. Wunderbar».

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

1914. aasta algupoolel eksponeeriti neid hoogsa joonemänguga väikseformaadilisi, ent seriaalsena toimivaid töid Noor-Eesti neljandal kunstinäitusel. Otsekontakt kujutamise hüljanud radikaalse modernismiga oli provintsiaalses keskkonnas paljudele šokk või siis pani lihtsalt õlgu kehitama. Noorte kunstnike ja kirjanike kitsamas ringis tekkis aga kirglik poolehoid Vabbe suhtes. Teda tajuti epohhiloovana. Nii kirjutas kriitik Hanno Kompus mõned aastad hiljem, et «uue ajajärgu oletatav algus on Vabbe kaudu meilegi ulatunud». Näituse esimene pool annabki meile ülevaate sellest avangardi avapeatükist eesti kunstis.

Abstraktset kunsti saadab järgmine sünnilegend. Ilmasõja eel Münchenis resideerinud Vassili Kandinski, kellega Vabbel oli Ažbe kunstikooli päevil otsekontakt, olla millalgi 1910. aasta paiku, naastes peale puhkust ateljeesse, märganud nurgas maali, mis tõmbas teda erakordse intensiivsusega. Hetk hiljem sai ta aru, et vaatab vaimustusega pilti, mis on seina äärde asetatud tagurpidi. Juhuslik ahaa-elamus võimaldas klassikul minna kaugemale loodusmotiivide üldistamisest. Korraga olid maali väljendusvahendid iseseisvunud, hakates tööle puhta abstraktsiooni võtmes.

Vabbe haaras abstraktsest laadist kinni kirgliku mängurina – jõuliste joonte muusika mõjub «Parafraasides» siiani ergastavalt. Tänases kontekstis võiks seda võrrelda notatsiooniloogikat eirava elektroonilise ambient-muusikaga. Et ta ei piirdunud abstraktsega, vaid liikus suunas, mis ühendas juugendi detailitruud joontemängu kubofuturistlikus väljenduslaadis iseseisvunud kompositsiooniliste rütmidega, ei käsitle näitus aga abstraktseid töid eraldiseisvana, kuigi minu arvates oleks võinud.

16.09.2020 18.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto