Eesti on rahapesuskandaali tõttu kõvasti pihta saanud

Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort tõdes, et Eesti on saanud skandaali tõttu mainekahju. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

• Rahapesuteemadest räägitakse vaid Balti riikides ja Skandinaavias
• Mujal Euroopas nagu rahapesuriski ei eksisteerikski
• Eestist käis küll läbi miljardeid, aga need läksid kuhugi mujale Euroopasse

Kolm aastat tagasi tabas Eesti üldsust šokk, kui ajakirjandus hakkas kirjutama, et Eestis asuvatest pankadest käis läbi miljardite eurode väärtuses Venemaalt ja teistest endise Nõukogude Liidu vabariikidest pärit kahtlast või päris musta raha. Kõige suurema rahapesuriskiga oli Danske Banki Eesti filiaal. Hiljem selgus, et rahapesutõkestamisega oli probleeme ka Swed­bankil ja SEB-l.

2018. aasta septembris avalikustatud Danske Banki siseauditi tulemustest selgus, et panga siinset filiaali läbis aastatel 2007–2015 kokku 200 miljardit eurot kahtlast raha. Rahapesuteema sattus kohe ka rahvusvahelise pressi tähelepanu keskpunkti, millest võis jääda mulje, et just Eesti on olnud maailma rahapesukeskus. Tuleks rõhutada, et Eesti pankade kaudu liikunud kahtlasest rahast ei jäänud siia suurt midagi.

«Raha on tegelikult alles, aga see ei ole Eestis. See on alles nii Euroopa Liidus kui ka Ühendkuningriigis,» rääkis teisipäeval Eesti Pangas rahapesu tõkestamist käsitleval seminaril Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort, näidates slaidil fotot Londoni kesklinnast. «Kas tahate osta kopterit? Palun. Kinnisvara? See on siin. Jalgpalliklubi? Pole midagi lihtsamat,» lisas ta.

Maine sai kannatada

Ei ole ju saladus, et nii Venemaa kui ka teistest endistest Nõukogude Liidu vabariikidest on voolanud sadu miljardeid või isegi triljoneid dollareid ja eurosid maailma finantskeskustesse eesotsas Londoniga. Teatud ajavahemikul liikus Vene oligarhide raha Londonisse sedavõrd intensiivselt, et Ühendkuningriigi pealinna hakati kutsuma Londongradiks.

Bloombergi hinnangul hoiustavad Venemaa kodanikud välismaa pankades umbes triljon dollarit ning peale Suurbritannia on nende rahapaigutuste keskused veel Šveits ja Küpros.

Ehkki siit läbi käinud kahtlased summad tunduvad meile müstiliselt suured, on need globaalsete rahapesu mahtudega võrreldes üsna tagasihoidlikud ning kindlasti pole siit läbi käinud nn mitteresidentide raha ainult kahtlane või kuritegelik.

ÜRO hinnangul moodustab rahapesu umbes kaks kuni viis protsenti globaalsest sisemajanduse kogutoodangust ehk 800 miljardit kuni kaks triljonit dollarit aastas. Rahvusvaheline üldsus räägib aga peamiselt Eesti ja teiste Balti riikide kaudu liikunud mustast rahast.

Pealegi on kuritegeliku raha vahendamise eest tegelikult saanud terve hulk lääneriikide suurpanku miljardeid eurosid trahve. 2012. aastal sai Briti-Hongkongi suurpank HSBC 1,9 miljardi dollari suuruse trahvi narkokaupmeeste, terrorigruppide ja sanktsioonide all olevate riikide (nt Iraani) rahakannete eest. Prantsusmaa suurpank BNP Paribas pidi 2014. aastal USA-le maksma tervelt üheksa miljardi dollari suuruse trahvi paariariikideks kuulutatud Iraani, Kuuba ja Sudaani raha käitlemise eest.

Tänapäeval ei hõlma rahapesu ainult klassikalist rahapesu, vaid see tähendab kuritegelikul viisil saadud raha legaliseerimist. Rahapesuteemade alla kuuluvad ka terrorismi rahastamine (kusjuures raha päritolu võib olla ka legaalne) ja nende inimeste rahalised tehingud, kellele on kehtestatud ühel või teisel põhjusel sanktsioonid. Sanktsioonid muutusid meie pankadele aktuaalseks pärast 2014. aastat, mil Venemaa annekteeris Krimmi ning algas sõda Ukraina Donbassi piirkonnas.

Nii Koort kui ka teised seminaril esinenud spetsialistid toonitasid, et Eesti on rahapesuskandaali tõttu väga kõvasti pihta saanud ning seda ülekohtuselt.

«Loomulikult on ka asju, mille üle on põhjust piinlikkust tunda, kuid tegelikult oleme ülekohtuselt kõvasti pihta saanud. Kui võrdleme sellega, kus midagi on toimunud, siis Eesti on teatud juhtumite tõttu hambusse jäänud,» nentis rahandusministeeriumi kantsler Veiko Tali. Finantsinspektsioon on teinud väga palju asju ja Eesti on olnud teatud sammude astumisel näidisriik, aga see on ka järjekordne tõestus, et usaldust on lihtne kaotada, aga raske tagasi saada,» lisas ta.

Finantsinspektsioon alustas Danske Banki uurimist 2014. aastal. Uurimisele kulus poolteist aastat ning 2015. aasta juuli keskel tehti Danske Banki filiaalile ettekirjutus, mille järgi pidi pank sulgema kõrge riskiga klientide portfellid. Aasta hiljem kirjutasid Äripäev ja Postimees, et perioodil 2011–2014 liikus läbi Eesti pankade 1,35 miljardit eurot kahtlast mitteresidentide raha, sellest suurem osa ehk ligi miljard eurot käis läbi Danske. Ja kulus veel aasta, kui rahvusvahelises ajakirjanduses ilmusid uuriva ajakirjanduse kirjutised Balti riikide pankade, eriti Danske Banki Eesti filiaali kaudu käivatest rahapesuskeemidest.

«Mõni aasta hiljem, kui olime selle probleemi lahendanud, tuli teema ajalehtede külgedele. See tõi inspektsiooni aasta jooksul ligikaudu 300 kohtumist ja 300 rahvusvahelist meediapäringut,» selgitas finantsinspektsiooni juhatuse liige Andre Nõmm. «Narratiiv oli see, et Eesti oli läbi lasknud palju kuritegelikku raha – mida nüüd teha? Ja neid küsimusi esitatakse siiamaani,» lisas ta.

Miks ainult Eesti?

Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler toonitas, et avalikult räägitakse rahapesuga seotud probleemidest vaid Balti riikides ja Skandinaavias, aga avalikkus töötab nende riikide vastu.

«Mulle teadaolevalt väljaspool Balti ja Põhjala riike sellisel tasemel rahapesuteemalisi dialooge ei ole, ehkki globaalsel tasandil käib niinimetatud mitteresidentide äri endiselt ning kaugeltki mitte väikeses mahus, sealhulgas ka Euroopas,» selgitas Kessler. «Miks see nii on, et ollakse vaiki? On kujundatud mulje, et meie pangad oleks isegi puhastununa justkui endiselt kõige patusemad,» lisas ta. «Avatud pangad ning vastavad jurisdiktsioonid, kes on oma analüüsid ja järeldused teinud ning keda on isegi karistatud, saavad siiski rohkem negatiivset kajastust ja tagasisidet kui need, kes lahendavad oma küsimused vaikselt kulisside taga,» kirjeldas kujunenud olukorda finantsinspektsiooni juht.

Kessler tõi näite, et 2020. aasta alguses kirjutati ajakirjanduses, et ühe Euroopa Liidu liikmesriigi pangas pesti väidetavalt miljardi euro ringis Aafrika sõjardite raha. Asja kureerinud pankur poos enese üles. Euroopa Komisjon oli sel aastal avaldatud rahapesuvastase võitluse kohta käivas hinnangus Eesti suhtes pigem kriitiline, kuigi Eesti asjad on jäänud nüüd juba aastate taha.

«Sama teema kohta nimetatud Euroopa Liidu liikmesriigis polnud aga raportis sõnagi,» kurtis Kessler. «Täielik vaikus. Mulle ei meeldi see ja sunnib küsima, miks asjad nii on,» ütles Kessler.

Ka Erkki Koort toonitas, et väljaspool meie piirkonda rahapesu teemade üle ei arutleta.

«Ma ei ole kuulnud, et teised riigid, meie liitlased, diskuteeriks selle üle sama kirglikult kui meie. Ja see on probleem. See on väga suur probleem, sest mainekahju jäi Eestile,» toonitas Koort. «PRi mõttes jäime üksi,» lisas ta.

Koort toonitas veel, et rahapesust on saanud meil poliitiline malakas ja see ei ole hea ei Eesti mainele ega ka majandusele.

Rahapesu käis Portugali kaudu

Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler ei täpsustanud, millise riigi pangaga miljardi dollari suuruse rahapesujuhtumi puhul tegemist oli, aga ilmselt mõtles ta Portugali panga EuroBic privaatpanganduse üksuse juhti Ribeira da Cunhat, kes tegi 7. jaanuaril ebaõnnestunud enesetapukatse, aga leiti kaks nädalat hiljem ikka Lissaboni lähedalt surnuna.

Kolm päeva varem, 19. jaanuaril, avaldati ajakirjanduses artikkel sellest, kuidas Aafrika rikkaim naine Isabel dos Santos omandas ebaseaduslikult umbes miljard dollarit (praeguses vääringus 850 miljonit eurot). Üks kahtlusalune oli ka Ribeira da Cunha.

Isabel dos Santos on Angola endise presidendi José Eduardo dos Santose vanim tütar, kes oli muuhulgas ka EuroBici suurim aktsionär. Panga teatel lõpetati Santosega sidemed kohe.